Katkend J.Burke'i raamatust "Soul Revolution"
....Jahime midagi, millest arvame, et see toob meile elu. Meie kiirustavas
ühiskonnas me räägime kiiresti, sõidame kiiresti, mõtleme kiiresti,
sööme kiiresti, aga oled sa kunagi mõtelnud,
miks sa kiirustad läbi elu - sõidad ringiratast sellel suurel pallil? Enamik meist veedab oma elu püüdes saavutada seda, mida me
arvame end
tahtvat, aga kui selle kätte saame, küsime sageli: "Mis nüüd?" Enamik
meist ei võta kunagi kiirust maha piisavalt kauaks, et järele mõelda,
mida väljendab kunagi see kriips meie hauakivil.
Mis sunnib meid nii kõvasti pingutama? Mida me õigupoolest tahame saavutada? Mille järele me igatseme?
Või las ma teen selle isiklikumaks: Mida
sina igatsed? Mida
sinu süda tõeliselt
igatseb?
Meil kõigil on sügavaid igatsusi, mis on Jumalalt. Mõni tunneb neid
igatsusi intensiivselt, teised nagu libiseks hõljukiga elu pealispinnal.
Võib-olla on sügavad hingehaavad mõnel isegi katkestanud ühenduse tema
sügavamate soovidega.
Aga sul on neid. Juba oma elu alguses oled leiutanud strateegia,
kuidas neid sügavaimaid vajadusi täita, ja ka nüüd juhivad need sügavad
igatsused su käitumist, valikuid ja eesmärke (või eesmärkide puudumist).
Olen jõudnud uskumusele, et meie sügavaimad igatsused täituvad ainult
suhete kaudu - Jumalaga ja teiste inimestega. Ilma nende suheteta on
meie püüdlused ja eesmärgid ja unistused ja saavutused nagu mängurong,
mis sõidab ringi mööda - mis on selle mõte?
Aga kuidas me
elame oma elu suhtes Jumalaga?
See algab ühe näiliselt lihtsa, aga võimsa voorusega: valmisolekuga.
Valmisolek
Esimest korda kogesin valmisoleku väge, kui olin värske Kristuse
järgija. Ainult poolenisti eemaldunud oma vanast elust, pidutsemistest
ja kõigest sellega kaasnevast, elasin vaimulikel Ameerika mägedel.
Vaimulikust kõrgseisust (pärast iga väikegruppi, kus uurisime Pühakirja
ja arutlesime elust Jumalaga) langesin jälle madalseisu (igal
nädalavahetusel, tehes asju, mida teadsin olevat Jumala kavatsuste
vastu). Aga see oli mu pealiskaudne strateegia saavutamaks seda, mida
pidasin heaks eluks.
Ühel laupäevaööl, pärast taltsutamatut õhtut, heitsin voodisse ja
hakkasin oma õhtupalvet ütlema. Tuba pöörles ümber mu pea, kui
teesklesin, et midagi pole valesti. Järsku koitis mulle: "Ma ei lollita
sind oma oma ebasiiraste palvetega, eks ole, Jumal?" Niisiis, mõistes,
et ma ei saa Jumalat ninapidi vedada, otsustasin olla jõhkralt aus: "Ma
ei
taha sulle rääkida oma pidutsemisest, sest ma juba tean, et ma
tahan seda jälle teha! Kardan, et kui järgin sinu tahet, ei ole mul
enam kunagi lõbus. Nii et kui sa tahad, et ma lõpetaksin, tuleb sul
aidata mul näha paremat teed. Olen valmis, et mind aitaksid."
Teadsin tollal vähe valmisoleku väest, aga kui Jumal kohtas mind
selles valmisolekus, hakkasid uued hoiakud vanade asemele tulema. Muutus
tundus peaaegu sundimatu. Mõne kuu pärast elasin rohkem Jumala tahtes
ja tegelikult nautisin elu rohkem! Aja jooksul hakkasin mõistma, et
Jumal tahtis ära võtta mu 'elu on pidu' strateegia ning täita mind enam
hinge rahuldaval viisil: pidurdamatu lõbu ja naeruga, põnevuse,
spontaansuse ja läbipaistvusega lähedaste sõprade ees - ja seda ilma
abivahenditeta. Tol aastal hakkasin nägema, et elu Jumalaga toob
suuremat põnevust, sügavamad suhted ja intensiivsema elukogemuse kui
iial oleks saanud mu pealiskaudne kohese rahulduse strateegia.
....
Lugedes tol nädalal Piiblit, juhtusin Heebrea kirja 11
peatükile, mis ülistab inimesi, kes olid edukad Jumala silmis. Lugesin
seda ja lugesin uuesti. Neil kõigil oli üks ühine joon - suur usk! See
salm jäi mu mõtteisse kinni: "Ilma usuta on võimatu olla [Jumalale]
meelepärane" (He 11:6).
Nii sain vastuse [oma küsimusele]: Jumal defineerib edu usu kaudu,
mitte lihtsalt temasse uskumise tunnistamise, vaid aktiivse, igapäevase,
riskeeriva usalduse kaudu, nagu oli suurtel isikutel Heebrealastele
11. Usaldus ja ustavus on iga suhte aluseks.
Tol nädalal hakkasin oma edustrateegiat küsitavaks pidama ning
palusin teise ausa valmisoleku palve: "Jumal, kardan sind usaldada oma
edu asjus. Kardan, et teed mind ebaedukaks, kui järgin sinu tahet - see
on aus tõde. Aga ma tean ka, et mu hirm on alusetu - kui see on, mida sa
tahad, - sa ei vaja õigupoolest mu luba, et mu edu ära võtta, eksju?
Olen valmis otsima edu sinu tingimustel - aita mul olla usuinimene. Aita
mul olla edukas sinu silmis."
Samal aastal hakkasin päevikut pidama. Kuigi ma ei olnud
päevikupidaja tüüpi, hakkasin kirjutama, et seda usuteekonda jälgida.
Tahtsin näha, kas Jumal tõesti juhatab minusugust ebatäiuslikku, hädas
inimest, kui ma vaid säilitan valmisoleku usaldada, võtta usuriske.
Panin kirja oma palved, otsused ja riskid. Vaadates mõne aasta pärast
tagasi, olin hämmastunud nähes Jumala paljusid vastuseid, samuti tema
otsest, käegakatsutavat osalemist mu elus. Mida rohkem valmisolevaks ja
radikaalselt tundlikuks muutusin, seda rohkem mõistsin mõõtmatut
isiklikku paremust, mis tuleb igapäevasest Jumala järgimisest. ...
*
Aastate jooksul olen kuulnud palju lugusid ebatäiuslikelt inimestelt
nagu ma ise. Mõned neist polnud isegi kindlad, kas Jumal on olemas, aga
vähemalt näitasid nad esimesi valmisoleku märke. Teised olid alles
usklikuks saanud. Veel teised olid püüdnud aastaid usku taibata. Siiski
ühte olen näinud: Jumalale läheb vähem korda, kui segamini su elu on,
kui sügavale oled langenud või kui "hea" oled olnud. Tema tahab teada:
"Kui valmis oled sa just nüüd, praegusel hetkel?" [...]
Kas kuuled mind nüüd?
[...] Jeesus ütles tihti: "Kel kõrvad on, see kuulgu!" ja "Kel silmad
on, see nähku" (?). Olen üsna kindel, et enamikul inimestest, kelle
poole Jeesus pöördus, oli kaks kõrva ja kaks silma. Millest ta rääkis?
Ta vihjas vaimuliku kuulamise, nägemise ja mõistmise valdkonnale. ...
... Selles raamatus loodan võtta sind kaasa teekonnale avastama,
kuidas õpime kuulama ja nägema ja kogema seda usuteekonda, mis hakkab
täitma su hinge sügavamaid igatsusi. ...
... Jeesus rõhutas, et Jumal kavatseb sulle elu, mis täidab su
sügavaimad soovid ja muudab sind eluandvaks inimeseks. Jumal ütleb, et
ta tekitab su sisse eluandva allika - aga ainult siis, kui sa tal seda
lased. Kuidas? Sellest käesolev raamat räägibki.
Peatükk peatüki järel kavatsen esitada sulle väljakutse 60-päevasele
usueksperimendile: proovima, mis juhtub, kui oled 60 päeva jooksul
Jumalga ühenduses vähemalt iga 60 minuti järel. Oma koguduses nimetasime
selle 60-60 eksperimendiks ja tuhanded inimesed on seda teinud
hämmastavate tulemustega. Oled sa järginud Kristust aastaid või pole
isegi kindel, kes ta on, pühenda 60 päeva jooksul niipalju endast, kui
mõistad, niipalju Jumalale, kui mõistad, ja vaata, mis juhtub. Arvan, et
oled hämmastunud. Usun, et kui panustad täiega otsima otsustavalt
reageerivat/kuulekat suhet Jumalaga, nagu paljud inimesed selles
raamatus, siis avastad eluviisi, mida tahad jätkata. Kuna see
eksperiment on seotud Jumala ja inimeste armastamisega, julgustan sind
leidma väikegrupp või vähemalt üks-kaks usaldusväärset sõpra (ma
nimetan neid vaimulikeks jooksupartneriteks), kellega koos seda
eksperimenti teha.
Aga kõigepealt pead otsustama: "Mida ma tegelikult tahan? Kas olen
valmis panustama end 60 päeva, et näha, kas Jumala revolutsioonilised
teed viivad ellu, mida ma ihkan?"
...
Ettevalmistus 60-60 eksperimendiks
- Pane kirja kõik, mida oma elus igatsed. Ära mõtle sellele, kas need
soovid on sinu arvates head või mitte, lihtsalt kirjuta kõik üles.
- Nüüd märgi tehtud nimekirjas ära 3 kuni 5 kõige tähtsamat asja (ilma
milleta sa ei taha elada). Mispärast on need asjad sulle kõige
tähtsamad? Mida sa loodad, et need sulle annavad? Kas loodad, et see
soov loob mingi sügavama vaimse/vaimuliku väärtuse? Kas see vaimne
väärtus on su nimekirja eesotsas?
- Kui on õige, et meie sügavamad igatsused on head ja Jumala antud,
kuidas võiks Jumal tahta täita sügavamaid igatsusi, mida su prioriteedid
ilmutavad? Aruta seda kellegagi, keda usaldad.
- Kas usaldad, et Jumal tahab täita su sügavaimad igatsused? Mis
kartused takistavad teda täielikult usaldamast? Mida võidaksid, kui
järgmised 60 päeva Jumalat täielikult usaldaksid? Mida kaotaksid?