15. okt 2017

Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.  Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin." (12-14)
Jeesus sai oma armastuse Jumal-Isalt ning andis edasi oma jüngritele. Tundub ehk veider, et ta seostab armastuse käskude pidamisega, teisalt võtabki ta oma käsud kokku käsuga armastada. Jeesusele oli eeskujuks tema ja Taevaisa vaheline armastus, meile on järgimiseks Jeesuse eeskuju. Ta andis meie eest oma elu, mitte ainult ristisurmas, vaid ka ringi käies ja õpetades Jumala teedest, tervendades, andestades, lootust andes ja jüngreid enda töö jätkajaks kasvatades..
"Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt." (15)
Enne Jeesust, Vana Testamendi ajal oli Jumala ja ta rahva suhetes olulisel kohal Jumala käskude-seaduste pidamine. See oli rohkem isanda ja orja või sulase suhe. Siiski ka tol ajal oli Jumalale tema konkreetne kuulda võtmine olulisem kui ohvrirituaalid. (1Sm15:22) Jeesuses tuli Jumal meile lähemale, elades inimesena inimeste hulgas. Ta jagas meiega sõbra kombel head, mis tal oli. Sõbrad ju jagavad. Teisalt sõbrad ka kuulavad ja võtavad üksteise nõu kuulda. Selles mõttes ehk polegi nii veider, et Jeesuse sõber olemiseks tuleb ta käske, õpetust järgida. Sõprus tähendab ka, et on mingid ühised huvid, tegevused, väärtused. Ka sel juhul pole nii raske teist kuulda võtta.
Meil on erinevaid kogemusi inimestest sõpradega, mõned head, mõned ehk halvad. Kas ja kuidas mõjutavad need kogemused mu usaldust Jeesuse kui sõbra vastu? Kuidas need mõjutavad mu enda sõber-olemist?
"Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel." (16)
Meil on vabadus valida õpetajaid ja ka jumalaid, kellesse uskuda. Ometi ka Jumal valib ja kutsub inimesi. Jeesuse järgijatena võime öelda, et tema on meid valinud ja kujundamas, et kannaksime vilja, mis on igavikulise väärtusega. Isegi kui vahel me ei näe parajasti hästi endi juures neid vilju, on siiski julgustav teada, et Jumal on meid valinud. Usuelu ja selle viljad ei ole meie endi ponnistus, vaid koostöö Jumalaga. Ta on kutsunud meid lootusega, et kanname head vilja.
Ta lubab ka meie palveid kuulda võtta, 'Jeesuse nimel' - s.t kui tema tahtmisega kooskõlas palume.
Jeesus, tänan, et oled meid valinud ja tahad, et kannaksime head vilja! Palun anna andeks, kui me pole sind alati kuulda võtnud ja kui me pole piisavalt armastanud! Palun aita meid järjest paremini järgida su eeskuju!

1. okt 2017


(mõtteid ühelt koguduse koosviibimiselt)

1.Moosese 26:1-25

   "Aga maal oli nälg... Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin! Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile." (1-3)


   Jumal ilmutas ennast Iisakile siis, kui maal oli nälg. Iisakil oli ilmselt plaan minna Egiptusesse, lootes sealt kergemini leiba saada. Aga Jumalal oli plaan teda õnnistada, kui ta jääb usuga sinna, kus ta on. Jumal ilmutab ennast pigem siis, kui meil on 'nälg' - kui on mingi raskus või probleem või häda või ka nälg Jumala järele. Siis oleme ehk ka avatumad ja tunneme rohkem vajadust teda kuulata? Kui tundub, nagu Jumal igapäevaelus ei ilmutaks end piisavalt, kas võib loota, et hädaolukorras ta siiski ilmutab?


   Jumal oli ustav ja pidas Aabrahamile antud tõotust, õnnistades ja hoides Iisakit. Isegi kui Iisak, kartes oma elu pärast, kordas oma isa viga ja valetas, et ta naine on ta õde, ei karistanud Jumal teda. Siiski laskis ta vale ilmsiks tulla ja manitses Iisakit vilistide kuninga suu läbi (8-10). Vilistid olid moraalsemad, kui Iisak oli kartnud. Mittekristlased võivad vahel osutuda moraalsemaks kui kristlased. On ju neilgi südametunnistus ja tervet mõistust.

    Õnnistamine tähendas, et mida Iisak tegi, see läks korda - ta külvas ja saak oli sajakordne (12). Tema rikkaks saamist on huvitavalt kirjeldatud: "Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks." (13) Ilmselt tundus loo kirjutajale, et 'läks rikkaks' ei kirjelda olukorda piisavalt. Siiski ei tulnud õnnistus käed rüpes istudes, Iisak pidi kõigepealt külvama, et vili saaks kasvada. Nii saab Jumal õnnistada neid, kes ikka midagi teevad.

    Vilistid ajasid kadedusest Iisaki isa Aabrahami kaevatud kaevud kinni. Iisak kaevas need kaevud uuesti lahti ja kui ühe ja teise pärast oli vilistidega tüli, siis kaevas ta järgmise. Vett oli ju elamiseks tarvis. Samamoodi on meil elamiseks tarvis Jumalat. Mitmesugused asjaolud, tegevused, inimesed võivad takistada meie ühendust Jumalaga. Siis on meie kaev nagu mulda täis aetud ja vajab lahti kaevamist. Mis on see muld mu elus ja kus kohtades on mul vaja uuesti kaevata, et Jumala elustava veeni jõuda? 

   Kui Iisak oli jäänud paigale, külvanud ja saanud rikkaliku saagi ning kui ta oli uuesti kaevanud kaevud, mille vilistid kinni olid ajanud, siis ilmselt oli tema usk Jumalasse kasvanud (22). Jumal ilmutas end talle jälle ja julgustas teda. Nüüd ehitas Iisak altari, et Jumalat kummardada. Enne seda pole kirjutatud, et ta oleks altari ehitanud. See võis olla tema esimene tõsisem Jumala kummardamine. Iisaki usk oli kasvanud elades igapäevaelu Jumala näidatud kohas, koos kõigi selle väljakutsetega. 

   Jumal, kõige loodu Valitseja, tänan, et sa tahad meid õnnistada! Palun aita meil kuulata su juhtimist ja teha oma osa, et kasvada su tundmises ja usaldamises!