27. okt 2016

 (J.Burke raamatust "Soul Revolution")
Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha (Johannese 15:4-5)
    Mõistad? Jää ühendusse Jumala Vaimuga, nagu oks on puu küljes – ja vili kasvab loomulikult. Oks ei pea pingutama, et viinamarju tekitada – kui pinnas on õige ja oks jääb viinapuu külge, siis vili kasvab!   Aga kui ühendus on katkestatud, ei kasva midagi. Lahutatud tüvest, toitallikate ja elu allikast, oks sureb ja on väärtusetu. ...

Katkematu vestlus
Ma kuulen inimesi kogu aeg kaeblemas, et nad ei tunne Jumala lähedust, ebakindlad, kas nad võivad teda usaldada, ebakindlad, kas Jumal hoolib. Aga nad pole kunagi pühendunud igapäevaelus Jumalaga ühendusse jäämisele ja kui nad võtavadki aega ühenduseks, siis on kogu side ühepoolne. Pigem koos Jumalaga elamise asemel, on see neile religioosne, formaalne, rituaalne kohtumine. Olen veendunud, et Jumal soovib etteharjutamata, südamest tulevat, rangelt ausat vestlust kogu päeva jooksul. Darin selgitab, kuidas selline pidev ehe heitlus viis ta läbimurdeni:
... Mingi aja olin Jumala vastu täieliku apaatia seisundis. Ma ei tahtnud teha tema tahet. Ma ei tahtnud isegi tahta tema tahet. Ma lihtsalt ei hoolinud. Nii oli mu palve igal tunnil: „Jumal, murra mu apaatia.“ Apaatia koorik kraabiti lõpuks maha, paljastades selle all mädanevate patuste ihade leha. Vastane vahetas apaatia eksitavate ihalustele tulvaga. Tahtsin neid teisi asju, ma ei tahtnud teha Jumala tahtmist. Ma ei tahtnud loobuda kontrollist. Nii hakkasin lihtsalt otsekoheselt rääkima: „Issand, ma ei taha sellest loobuda. Palun aita mul tahta.“ Heitlus minus ei raugenud, aga mu palve arenes tasapisi: „Issand, tahan selle sulle loovutada, anna mulle vajalik jõud.“ Võitlus osutus veriseks. Oli aegu, kui kraaklesin Jumalaga kogu jõust peaaegu tunni. Ratsionaliseerisin, et liha võidaks.. aga siis hakkas see tüütu kell piiksuma ja kõik algas otsast peale! Tundsin vabadust, et ei pea olema Jumala ees „vaimulik“, vaid toores ja paheline, öeldes talle täpselt, mida ma tundsin ja miks ma ei taha tema tahet täita. Süü ja häbi oma patu pärast tavaliselt sulgeb mind, pannes tõmbuma varju, eemale Jumala ligiolust. Selle asemel vahtisin hooletult Päiksesse ja ütlesin oma arvamuse. Veidral, ilusal viisil võimaldas selline Jumalaga maadlemine mul jääda temasse, isegi kui see oli viimane, mida tahtsin teha. Kui jätkasin Jumalaga kõigest rääkimist, siis ta kujundas mind aegamisi. Kogu elu sellist vestlust ei tee mind täiuslikuks, aga olen hämmastunud tema armust: kannatlikult vormimas minu soove tema soovideks, lahti kiskumas mind mu orjusest, tervendamas ja süütamas mu hinges taas kirge tema tahet järgida, kui ma jäin ühendusse läbi võitluse.
Julmalt ausa püsiva vestluse kaudu ühendusse jäämine võimaldab Jumalal teha meile asju, mida me ise ei saa teha. Vaata, sa vestled niikuinii kogu aeg iseendaga. Oled kunagi märganud?   Aga eesmärk on lõpetada lihtsalt oma peas enesega rääkimine ning hakata vestlema Jumalaga, kes su enda jaoks lõi. Saa Jumalaga ausaks, tööta läbi asjad, mis on päeva jooksul su meelel, ja hoia end avatuna tema mõtetele. Nii hakkad arendama ehedat suhet Jumalaga. Ta austab seda pingutust.


14. okt 2016

Jesaja 37:9-20

    Sanherib ... läkitas käskjalad Hiskija juurde, öeldes: „Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: Ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte! Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades. Ja sind peaks päästetama? Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi? Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?” (9-13)

   Vahel tahavad raskused meid maha suruda. Meenuvad varasemad läbikukkumised ja olukorrad, kus Jumal justkui ei aidanud. Võib tunduda, et Jumal ei hooli, et Jumal on hüljanud. Ei koge, et ta vastaks palvetele. Tundub, et Jumal vaevab meid, irvitab me üle.. Või vähemalt lubab sel kõigel juhtuda... 
 
  
Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette.  Ja Hiskija palvetas Issanda poole, öeldes: 
  
 „Vägede Issand, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal! Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa. 
Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule, ava, Issand, oma silm ja vaata! Kuule kõiki Sanheribi sõnu, millega ta on läkitanud teotama elavat Jumalat! 
See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud kõiki rahvaid ja nende maid  ja on heitnud tulle nende jumalad; kuid need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö, puu ja kivi, ja seepärast nad võisid neid hävitada.  Aga nüüd, Issand, meie Jumal, päästa meid tema käest, et kõik maa kuningriigid tunneksid, et sina, Issand, oled ainus!” (14-20)


   Aga mis siis, kui raskuste põhjustaja ei ole Jumal, vaid midagi-kedagi muud: kurat, haigused, meie endi või teiste eksimused, inimkonna üldine rikutus..? Kas nende võidukäik mitte ei teota Jumalat, kogu loodu Valitsejat ning tema ülestõusmise ja pühitsemise väge? Võime olla eksinud ja peame tunnistama oma süüd, aga muutumiseks ei pruugi piisata me oma jõust ja tarkusest, vaja on Jumala abi. 

   Kõigeväeline Jumal, kogu loodu Valitseja, kes lased end kutsuda meie Isaks! Palun vaata neid probleeme, hädasid ja patte meie eludes, mis ei tunnista sinu pühitsevast ja tervendavast väest! Palun kuula neid lootusetuid mõtteid-sõnu, mis tahavad meid sinust lahutada! Me oleme eksinud ja meil on ka oma osa teha, aga vajame hädasti sinu abi! Aita meil ära tunda ja teha enda osa ning lasta sinul teha sinu osa! Meie taevane Isa ja Jumal, päästa meid nüüd ometi kurjast meie ümber ja sees, et sinu aulisus ja armastus tuleks paremini ilmsiks!