17. juuni 2018

(Viimsi Mokost)

Psalm 90

Psalm 90 võib jagada kolmeks osaks:
*Elu kaduvus;
*Püha Jumal, kes ei salli pattu;
*Meeleparandus ja palve 

Jumal on igavene, inimese maine elu ajutine. Mida vanemaks saame, seda lühem elu tundub.
Jumal näeb ka meie salajasi eksimusi ja eluraskused võivad panna mõtlema, et Jumal karistab. Siiski on mõni inimene rõõmsameelne vaatamata paljudele raskustele, mõni teine aga näebki Jumalat eelkõige vihasena ja elu vaevana, nagu salmides 7-11.
Vana Testament on ajast enne Jeesust, ehk oligi siis raskem Jumala armu näha? Vahel on vastandatud VT ja UT Jumalat, aga  tegelikult  on ka VTs palju näiteid Jumala armust. Jumal ei halastanud tollalgi tapaohvrite pärast, vaid seepärast, et inimesed hüüdsid Jumala poole ja palusid abi ja andestust.  Ohvrite eesmärk oli pigem näidata, et patt toob kellelegi kannatust.

Evangeelium tähendab seda, et Jumala pühaduse, karistuse ja patuvastasuse nägemisest saab minna edasi tema armu juurde: kahetseda, parandada meelt, saada andeks, saada abi ja rõõmustada.

"Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!" (12)
Palume sageli lahendusi, aga peaksime paluma tarka südant. Süda ei tähendanud juutide jaoks eelkõige tundeid, aga mitte ka ainult teadmisi, vaid ka tahet, hoiakuid...  

"Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!" (14)
Igaüks leiab ise, mis teda motiveerib hommikul üles tõusma, aga kui päeva algus on hea, on ka ülejäänud päev rõõmsam.

Psalm lõpeb palvega: "Kinnita meie kätetööd", st õnnista, et meie tööd poleks mõttetud. Eelmises salmis soovitakse näha Jumala tööd, et olla Jumalaga samal lainel.

Väljakutse: paluda tarka südant ja olla rõõmus Jumalas vaatamata eluolukordadele.