Kes teeb mu Isa tahtmist

Mt 7

 

"Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut" (1)
" Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks!" (6)
     Kohut ei või mõista, aga kuidagi peab siiski hindama, kellele oma pärleid jagada. Ilmselt on lahendus see: "Tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!" (5) Kui oma (vaimulikud) silmad on puhastatud, siis näeme ka, kuidas teisi aidata või keda meie pärlid vaid ärritaks. Ilmselt on nii enda kui teiste silmade ravimisel jällegi abiks ka palvetamine. "Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!" (7-8) Teistega käitumiseks on siin veel kuldreegel: "Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid." (12) 
     Lisaks 'sigadele' ja 'koertele' ohustavad ka valeprohvetid, kelle tegude viljad ei ole head, kusjuures üleloomulikud imed ei tõesta, et keegi elab Jumala tahe järgi. Tähtsam on hoiduda ülekohtust.  "Mitte igaüks, kes mulle ütleb: "Issand, Issand!", ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.  Paljud ütlevad mulle tol päeval: "Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?"  Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!" (21-23)  Eesti keeles on siin sõna 'ülekohtutegijad', mis võiks viidata ebaõiglasele kohtumõistmisele (peatüki algusest: "Ärge mõistke kohut!") ja ebaõiglastele tegudele.  Algtekstis on  'seaduserikkujad'. Ning 'seadus' sisaldub kuldreeglis: "Tee teistele, mida tahad, et sinule tehtaks!" (12). 

    Taevaisa, palun aita meil ära tunda ja kõrvaldada meie vead, mis takistavad meid nägemast inimesi ja olukordi nii, nagu sina näed, ja  käituda vastavalt, nagu sina tahad.
    

Loe edasi

Taevaisa näeb ja teab

Mt 6

  "Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas! Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, ... [vaid] ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" (1-4)
   "kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" (6)
   "Kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" (17-18)
    Ilmselt on siin küsimus hoiakus, kelle tähelepanu taotletakse, mitte et üldse ei või näiteks avalikus kohas palvetada. Siiski isiklikud või väikses ringis palved on minuarust sageli sügavamad, avalikkuse ees ei saa alati nii vabalt kõike välja öelda. Muidugi, Jumal näeb ka siis südamesse, aga palvetaja tähelepanu võib olla siiski rohkem sellel, mida öelda või ütlemata jätta.
    Mis puutub annetustesse, siis on vaja siiski leida infot, kellele on abi vaja ja mingit arvepidamist, et ise puudusse ei jääks. Aga motiiv peaks olema abistamine, mitte inimeste kiitus.
   Taevaisa näeb ka varjatud paastu, palvet, head tegu ja tasub selle eest!

   "Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.  Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!" (7-8) Vahel on lobisemist, pikalt palvetamist vaja justkui me endi usu kasvatamiseks, Jumala tõotuste endile meenutamiseks. Või ei peaks seda palve vormis tegema? Et palved oleks lühemad ja konkreetsed. Koos palvetades eriti võiks jätta ka teistele aega oma palveid välja öelda. Taevaisa ju teab meie vajadusi, vaja vaid meie poolt õiget hoiakut.
    Selles peatükis on ka Meie Isa palve, mille põhjal on ilmselt terveid raamatuid kirjutatud. Et Jumalat saame Isaks kutsuda. Et paluda Jumala tahtmise sündimist, aga ka oma igapäevaste vajaduste, andestuse ja kiusatustest hoidmise eest. Ja ka me ise ise peame andestama teistele.

    Ärge koguge endile aardeid maa peale, vaid taevasse. (19-21)
"Te ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat. ..... Ärge muretsege, mida süüa ja .... millega riietuda!" Taevaisa toidab linde ja ehib lilli. Aga meie oleme rohkem väärt, et ta meie eest hoolitseks. (24-30)
Lilled tõesti vist ei tee muud, kui kasvavad ja kasvatavad õisi ja vilju, aga linnud siiski peavad ju endile süüa otsima. Põhiline paistab siin olevat jälle hoiak. "Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate." (31-32)
    "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!  (33) Küsimus on ka prioriteetides: usaldada oma elu ja vajadused Jumala kätte ning otsida esmajärjekorras 'Jumala riiki ja tema õigust'. Mida see 'Jumala riik ja tema õigus' tähendab? Noore kristlasena pidasin selleks koguduse üritusi ja piibliuurimist. Aga kui inimesel on pere ja muud kohustused, siis on ka need kohustused vaja ära täita. Seega tuleb leida mingi tasakaal osaduse, Jumala ja tema tahte tundmaõppimise ja praktilise elu vahel. Kõik on vajalikud ning Jumal on meiega ka meie igapäevategemiste juures, kui vaid seda otsime ja tähele paneme. Jumal ei oota tavaliselt meilt päevad otsa osadust, palvet, piibliuurimist, vaid kõige selle tegemist, mis on hea ja õige tänase päeva olukordades. See sisaldab ka palvet ja võib-olla osadust ja piibliuurimist, aga mitte ainult.
   "Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast." (34) 

     Meie taevane Isa, sa näed ka meie varjatud tegusid, nii häid kui halvemaid. Sa tead meie vajadusi, me ei peaks muretsema nende pärast. Aga mingi osa on ka meil oma vajaduste täitmisel. Palun aita meil teha oma osa ilma asjatu muretsemiseta, teades, et sina hoolitsed ülejäänu eest.

Loe edasi

Euharistia

   Lastele olen selgitanud, et ohver on inimese kingitus Jumalale. Tänane jutlus koos viimase aja lugemistega armulaua/leivamurdmise teemal tõi mõtted, et Jeesuse ohver on Jumala kingitus inimestele.
    "Olles Jumala kuju, ei arvanud [ta] osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani." (Fl 2:6-8) Kõikvõimas Jumal elas lihtinimesena, kuulutades Jumala armastust ja tõde, ning lõpuks suri ristil nagu ohvritall. Jumal ise tuli vabastama inimesi, mind ja sind ja teda, patu - sisemise kurjuse ja rikutuse ja Loojast võõrandumise - küüsist, et taastada meis oma pühadus ja armastus.
    Kristus Jeesus kui Jumala kingitus meile ongi kristluse eripära ja kese.  Ehk seepärast ongi vanade kirikute liturgia kese armulaud/euharistia - Jeesuse surma ja ülestõusmise, praeguse reaalse ligiolu ning oodatava Jeesuse taastuleku ja taevase elu kuulutamine Jeesuse seatud märkide, leiva ja karika kaudu.
    Katoliiklaste jt kasutatav sõna armulaua kohta, 'euharistia' tuleb kreeka sõnast 'tänamine'. Nii ongi meie osaks tänuga vastu võtta Jumala kingitud võimalus temaga suhet taastada ja hoida ning end pühitseda Jeesuse abiga.

Loe edasi

Rahutegijad

Mt 5:17-48

    Jeesus ei tulnud Vana Testamendi seadusi tühistama, vaid täitma ning tegi inimestevahelisi suhteid puudutavad seadused veel rangemaks (17-20). Mitte ainult tapmine, vaid ka sõimamine ja halvustamine on patud (21-22), samuti himustades vaatamine (27-28).
   Juttu on ka rahutegemise praktikast.  "Lepi ära oma vennaga", "Ole järeleandlik vastasele" (24-25), "ära pane vastu kurjale",  "keera ka teine põsk", "anna ka kuub" (39-41)... Saan aru, et me ei peaks kätte maksma, vaid pigem head tegema ja palvetama vaenlaste eest, aga kuidas mitte panna vastu kurjale?  Kui vastane näiteks "räägib valetades sinust kõiksugust kurja" (11)? Kas ikka alati järgi anda ja mitte end (või ka teisi) kaitsta? Jeesuski ei keeranud oma kohtumõistjatele teist põske, vähemalt pole seda kirja pandud. Küll on kirjas, et ta palvetas ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad." (Lk 23:34) See oli üks esimesi salme, mida oma usuelu alguses ellu rakendasin, andestades neile, kes ülikooli Interneti-klassis mängisid, hõivates terminalid, millest ühte vajasin oma koolitööde tegemiseks. (tol ajal ei olnud Internetti veel kodudes ega igas arvutiklassiski)
    Tänapäeval öeldakse, et ennast peaks kehtestama (lugupidavalt) ja mitte laskma end jalamatina maha tallata ja ära kasutada, eriti käib see väärkoheldud naiste kohta, kelle enesehinnang võib olla olematu. Ometi, on olukordi, kus on küll mõistlik lihtsalt järele anda. Ja kui abi palutakse, tuleks ka aidata (42), aga ka siin võib vahel vaja minna oskust "Ei" öelda,  kui lõputu teiste abistamine liiga ära kurnab või keegi abivalmidust kurjasti ära kasutab.
    'Vastane' võib olla ka meie enda sees mingi soov, unistus, rahulolematus või himu. Siis ei saa ka alati järele anda, vaid tuleb ära taibata, millega on tegemist ja mille vastu või poolt võidelda ja kuidas võidelda. Ilmselt palvetamine on igasuguste vaenlaste puhul kohane, rääkimata sõpradest.

Taevaisa, kes lased päikest paista nii headele kui kurjadele, palun aita meilgi armastada isegi vaenlasi, palve ja sinu tarkusega, millal järgi anda, millal tõe eest seista. Ja anna meile tugevust selle tegemiseks.
      

Loe edasi

Jumala valgus meis

Mt 5:3-16

"Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“ Jones oma raamatus "Mäejutlus" vist selgitas nii: 'vaimus vaesed' on 'vaimus loobunud', need, kes on millestki loobunud, et neis oleks ruumi taevariigile. 'Taevariik' seostub esmalt sõnaga 'paradiis', lihtsalt midagi head ja meeldivat, aga süvenedes  ma selgitaks seda kui olukorda, kus valitseb Jumala headus ja õiglus. See on küll hea ja meeldiv, aga mitte kõigi inimlike enesekesksete soovide täitumise meeldivus, vaid Jumala tahte, kõigi (jumalakartlike) inimeste ja Looja harmoonilise koostoimimise meeldivus. 

"Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse." Kurbusel võib olla erinevaid põhjuseid, Jumala lohutust leiavad need, kes on sellele avatud.
"Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa." 'Tasane' pole see, kes ei tee kõva häält, vaid 'taltsas', kes laseb Jumalal end juhtida 'tõotatud maale'. Siia kuulub ehk ka koostöövalmidus inimestega, kõikjal, kus see ei lähe vastuollu Jumala tahtega.
"Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga." Jumal annab (hiljemalt aegade lõpus) küllaga õigust ja õiglust, muidugi tema standardi järgi, mis võib olla kohati rangem või armulisem kui meie ootaks.
"Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse." Me võime saada õigeks Jumala silmis, Jumalaga lepitatud, Jumala halastuse osaliseks. Aga nii peame ka ise halastama teistele. Siin tekib küsimus, milles seisneb see halastus? Halastades kurja tegijatele jättes nad karistamata ei saa me lasta kurjal jätkuda, kui takistamine on me võimuses. Ka eksija takistamine ja karistamine võib olla halastus, kui see aitab tal kahetseda ja pöörduda kurjast. Halastus kui andestus on siis ehk loobumine vihast ja kättemaksust, aga mitte õiglusest.
  Halastus võib olla ka hoopis kaastunne ja abi mistahes hädas olijatele. 

"Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.
  Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks."

"Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik... Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid. Teie olete maa sool. ... Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.  Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.  Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas."
   Kes lasevad Jumalal end õpetada ja juhtida, taotlevad õiglust, halastavad, hoiavad oma südametunnistuse puhta, teevad rahu tülitsemise asemel, need hoiavad soolana maailma päris halvaks minemast ja paistavad silma teistsugustele. Mõned pöörduvad seda nähes Jumala poole, kiidavad Jumalat. Teised aga kiusavad Jumala rahvast taga, sest nende ligiolu häirib ja mõistab hukka neid, kes ei taha halvast ja enesekesksusest loobuda.
   Suur osa õndsakskiitmisi räägivad sisemistest omadustest - vaimus vaesed/loobunud, kurvad, tasased/juhitavad, puhta südamega, janus õiguse järele, kaastundlikud/andestajad. See paistab (või peaks paistma) välja heade tegudena, näiteks rahutegemine, halastusteod, koostöövalmidus.

Aidaku Jumal, et tänastes olukordades tuleks midagi neist sõnadest meelde ja juhiks meid.

Loe edasi

Eksimus ja andestus (Ex 25-40)

2Moosese 25-40

Pühamu ja preestrite seadused (25-31)

   Leping sõlmitud, sai Mooses uusi juhised, esialgu pühamu, sisustuse, laeka, (25-27:20) preestririiete valmistamiseks ning preestrite pühitsemise ja tööülesannete kohta (27:21-31:11). Lõpuks ütles Jumal, et hingamispäeva pidamine olgu tema rahvale lepingu tähiseks (31:12-18).

Rahva sõnakuulmatus ja käskude kordamine (32-34)

    Aga rahvas kaldus samal ajal juba lepingust kõrvale, nõudes endile nähtavat jumalakuju (32:1-6). Mõnede uurijate arvates ei pidanud nad kuju jumaluseks, vaid arvasid jumala istuvat härjakuju seljas. Aga igal juhul põhjustas nende teguviis Jahve viha, sest ta ei ole kujutatav ühegi kujuga, Jeesuse ajast peale ehk ainult inimesena. Jahve isegi mõtles oma sõnakuulmatu rahva hävitada, aga loobus sellest, kui Mooses talle meenutas ta tõotust Aabrahamile (32:9-14).
    Mooses läks mäelt alla ja kuju nähes purustas vihahoos Jumala antud kivitahvlid käskudega. Edasi purustas ta kuju, pahandas Aaroni ja rahvaga, käskis neil, kes on Jahve poolt, tappa teisi iisraellasi. Lõpuks läks ta jälle mäele rahva pattu lepitama. (32:15-35) Jumal ei tahtnud enam minna koos oma kangekaelse rahvaga, et ta ei peaks neid hävitama. Mooses püstitas siis telgi väljapoole laagrit ja käis seal Jumalaga rääkimas, paludes, et ta võiks Jumalat sügavamalt tunda ja et Jumal ikka läheks nendega kaasa, nii et nad erineksid teistest rahvastest. (ptk 33)
    Ja Issand kutsus Moosese jälle mäele, et talle uuesti kivilaudadel käsud anda, ilmutades, et ta on armuline ja andestav Jumal, aga siiski karistab süüdlasi. Eriti rõhutas ta käsku teiste rahvastega lähedastest suhetest hoiduda, et nad ei mõjutaks Jumala rahvast oma jumalusi kummardama. Kui Mooses seekord rahva juurde tagasi läks, siis ta pale hiilgas. (ptk 34)
     Mooses tundis Jumalat ja püüdis teda veel lähemalt tunda ning Jumal kuulas ta palveid oma rahva eest. Jumal ilmutas, et ta on küll püha vihaga eksijate vastu, aga siiski ka halastaja, armuline, andestaja.

Pühamu ja preestririiete valmistamine, preestrite pühitsemine (35-40)

    Olles pärast patustamist armu leidnud, jätkus iisraellaste kujundamine Jumala rahvaks, korrates käske ja hakates pühamut valmistama.
    Jälle mainiti käskude lõpuks hingamispäeva pidamist (35:1-3).
    Siis koguti materjali, valmistati pühamu, sisustus (35:4-38:31) ja preestririided  (ptk 39). Igaüks annetas oma südame sunni järgi ja töid teostasid oskustöölised oma oskustele vastavalt.
Kuna tegemist oli kaasaveetava telkpühamuga, tuli see lõpuks konkreetses kohas püstitada.  Issanda käsu järgi püstitati telk kõigepealt teise aasta esimese kuu esimesel päeval ning Mooses pühitses võidmisega telki ja riistu ning Aaroni tema poegadega pühitses ta preestreiks. (40:1-33)  Siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu. Isegi Mooses ei võinud minna kogudusetelki auhiilguse pärast. Hiilguse pilve püsimine pühamu peal juhatas iisraellasi paigal püsima, pilve üles tõusmine teele asuma. (40:34-38)
    Jumal oli ligidal pilvena pühamus, liiga püha lähedale minekuks. Jeesus tuli inimesena meie juurde, aga tagasi tuleb ka tema auhiilguses.

Tänan Jumal, et oled meid nõnda armastanud, et saatsid oma Poja Jeesuse, et temasse uskujad saaks igavese elu (Jh 3:16).  Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin [jätkuvalt] armu su silmis (Ex 33:13)
  

Loe edasi

Jumala leping oma rahvaga (Ex 19-24)

2Moosese 19-24

    Iisraellased jäid laagrisse Siinai kõrbes mäe jalamil. Jumal käskis Moosesel rahvale edasi öelda: "Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks." (19:4-6) Nad olid näinud, kuidas Jumal saatis egiptlastele nuhtlusi ja aitas iisraellastel orjusest pääseda. Nad olid näinud, kuidas egiptlased uppusid neid taga ajades, aga nemad said kuiva jalaga läbi mere. Nad olid näinud, kuidas Jumal andis neile kõrbes süüa ja juua ning aitas võita vaenulikud amalekid. Nüüd lubab Jumal, et nad on tema püha rahvas ja preesterkond, kui nad  peavad tema lepingut. Rahvas lubab Jumala sõna kuulata.
    Ka tänapäeva jumalarahvas võiks olla kogenud Jumalalt mingit vabastamist, abi, hoidmist. Mida oled sina kogenud?
Jeesuski ootas, et tema sõnade järgi tehtaks. Ja tema järgijadki on püha rahvas ja preestrite kuningriik (1Pt 2:9). Preestrid on vahendajad Jumala ja muude inimeste vahel, õpetavad Jumala tahtmist ja korraldavad lepitust Jumalaga. Kristlasedki on kutsutud lepitusametisse (2Kr 5:18-20), mitte küll enam loomi ohvedama, vaid selgitama ja palvetama ja muudmoodi Kristuse armastust edastama. "Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!" (2Kr 5:19-20)

    Edasi käseb Jumal rahvast pühitseda ja pesta oma riided, Mooses lisab keelu naistele ligineda. Mäele ei lubata ligineda enne, kui kostab sarvehääl. Kolmandal päeval algavad äikse ja vulkaanipurske sarnased ilmingud ja sarvehääl. Siiski ei lubatud rahvast pühale mäele, vaid ainult Mooses ja Aaron läksid Jumalaga rääkima. Selline oli ettevalmistus lepingu sõlmimiseks. (ptk 19) Jumal ilmutas oma vägevust ja pühadust, eraldatust patust.
   Kristuses on uus leping. Kristus lubab endale ligineda, andestab eksimused ja aitab meil end pühitseda. See on siiski Jumala sõna kuulamise leping, leping neile, kes käivad koos Jumalaga.

   Edasi annab Jumal 10 käsku/keeldu: ei tohi olla muid jumalaid, ei tohi kuju või pilti kummardada ega Jumala nime asjata pruukida. Tuleb pidada hingamispäeva ja austada vanemaid. Ei tohi tappa, abielu rikkuda, varastada, valetunnistust anda ega himustada midagi, mis on teise oma. (20:1-17) Rahvas kardab müristamist ja tuleleeke, aga Mooses jätkab Jumalalt seaduste kuulamist (20:18-21).
    Ja seadusi tuleb erinevate olukordade kohta: altarist (20:22jj), sulastest, tapmistest jm surmajuhtumitest, löömistest, vargustest, võrgutamisest, nõrgemate kohtlemisest, esmasündinute pühitsemisest, aususest, õiglusest, vihamehe aitamisest, puhkeaegadest ja pühade pidamisest (21-23:19). Jumal lubab oma rahva viia tõotatud maale ja hävitada nende vastased, kui nad hoiduvad muude rahvaste ebajumalaist, kisuvad maha nende ebaususambad ja teenivad Jahvet. Siis ta õnnistab ka nende toitu ja tervist (23:20-33)
    Mooses andis Jumala seadused rahvale edasi ja piserdas nende peale ohvriloomade verd, öeldes: "Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal!" (24:8) Siis läksid Mooses ja Iisraeli vanemad üles mäele, kus said süüa ja juua Jumala ligiduses ning nad jäid elama. (ptk 24) Nii sõlmiti leping ja Jumal ilmutas oma armulisust.
    Uues lepingus on käsud kokku võetud käsusse armastada Jumalat ja kaasinimesi. See käsk hõlmab vana lepingu suhetealased käsud: Jumala austamise, aususe, õigluse, abivalmiduse jne. Nii et ka neid vanu käske tasub meenutada. Uue lepingu kinnitamist Jeesuse verega ning tema surma ja ülestõusmist, meenutame tseremoonial, millel on erinevaid nimesid: armulaud, pühaõhtusöömaaeg, Issanda surma mälestamine, eukarist, leivamurdmine..

   Kõikvõimas ja püha Jumal, tänan, et tahad olla meiega lepingus ja ise meid pühitsed! Palun aita meid olla püsivalt avatud su sõnadele ja täita endi osa ses lepingus!

Loe edasi

Kõrbeteekond (Ex 13-18)

2Moosese 13:17-18:27

    "Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse, vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja." (13:17-18)
Iisraeli lapsed olid justkui võitlusvalmis, aga Jumal arvas teisiti. Kui edasi lugeda, on näha, et nad kaldusid tõesti kaeblema ja mõtlema, et Egiptuses oli parem. 

Egiptlased ajasid neid taga ja uppusid (14:1-15:21)

    Jumal käskis iisraellastel mere äärde laagrisse jääda. Kui seal jõudis neile järele Egiptuse sõjavägi, siis iisraellased kartsid ja kaeblesid: "Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra." Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te! näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi. Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!" (14:12-14)
    Jumal käskis Moosesel kepi mere kohale tõsta, et see lõheneks ja iisraellased saaks kuiva maad mööda läbi minna. Kui egiptlased neile järgnesid, tõstis ta jälle kepi, vesi tuli tagasi ja egiptlased uppusid. Jumal lisaks takistas nende liikumist, et nad ei jõuaks kaldale tagasi. (14:15-30) Siis iisraellased uskusid Jumalat ja Moosest ning laulsid Jahve ja tema vägevuse kiituseks (14:31-15:21).

Kibe vesi sai joodavaks (15:22-27)

    Peagi aga hakkasid nad jälle hädaldama, sest ei leidnud vett ja kui leidsid, ei kõlvanud see juua. Jumal juhatas Moosest, kuidas vesi joodavaks saada.

Toidupuuduses said nad `mannat` (16:1-36)

    Mõne aja pärast kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu[..]: "Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada." (16:2-3)
    Siis said nad toitu, mille nimetasid mannaks. See oli ühtlasi hingamispäeva pidamise õpetamiseks. Kuuel hommikul said nad seda koguda, seitsmendal ei olnud, mida koguda. Muidu manna järgmiseks päevaks ei säilinud, aga kuuendal päeval tuli topelt valmistada ja siis see säilis.

Vesi kaljust (17:1-7)

    Millalgi oli rahval jälle janu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: "Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?" (3) Mooses hüüdis Issanda poole ning Issand käskis lüüa kepiga kaljut, et vett saada.

Lahing palve toel (17:8-16)

    Siis tulid amalekid iisraellastega sõdima ja need saatsid mehi neile vastu. Mooses aga palvetas. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas.  Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. (11-12)
Koostöös - sõdides ja palvetades - nad võitsid.

Mooses jagas oma koormat (18:1-27)

    Moosese äi tuli külla ja rõõmustas, kuuldes kõigest heast, mis Jahve oli Iisraeli rahvale teinud. Järgmisel päeval pani ta tähele, et Mooses tegeles üksi kõigi rahva küsimustega, ning soovitas vastutust jagada, jättes endale vaid raskemad probleemid. Nii ta tegigi: valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise. (25-26)
    Nii loodi juba sel ajal väikegrupid koguduse elu paremaks korraldamiseks. Üks juht ei jaksa ju kõike. 

    Pärast orjusest lahkumist tuleb ette raskusi, aga Jumal on oma rahvaga, õpetab ja juhatab neid.

Loe edasi

Vabadusvõitlus (Ex 5-13)

2Moosese 4:29-13:22

    Kui Mooses oli kohtunud Aaroniga ja rääkinud talle Jumala plaanist ja ülesandest, kutsusid nad iisraellaste vanemad kokku ja rääkisid neilegi Jumala plaanist. (4:29-31) Seejärel läksid Mooses ja Aaron Jumala juhise kohaselt vaaraolt küsima, et see lubaks Iisraeli lastel minna oma maalt ära kõrbesse oma Jumalale ohverdama. Vaarao ei tahtnud aga niipalju tööjõudu kaotada ning arvas, et neid on vaja rohkem rõhuda, et neil ei jätkuks aega muust mõtelda.  (5:1-19)  Nii kaeblesid nende ülevaatajad Moosesele ja Mooses Jumalale, et lubatud pääste asemel on olukord raskemaks läinud. (5:20-23)
   Jumal julgustas, et ta on nende Jumal ja viib nad orjusest välja tõotatud maale.  Ka Mooses vajas julgustamist, et uuesti minna vaaraolt Iisraeli laste vabastamist nõudma. (6:1-7:9)
   Seejärel algas vaaraoga kauplemine, kus Jumal Moosest egiptlaste nuhtlemistega toetas. Esimesi nuhtlusi oskasid Egiptuse võlurid järgi teha, aga peagi pidid nad tunnistama, et Jumal on vägevam (8:14-15). Edasi eraldas Jumal oma rahva, nii et neid nuhtlused ei puudutanud. Seepeale hakkas vaarao vähehaaval järele andma, aga võttis korduvalt oma loa tagasi. Mooses jäi oma nõudmiste juurde, minna kõige perede ja loomadega. (8:18-28, 9:4-7,26-35, 10:7-11,22-28) Viimase nuhtluse, esmasündinute tapmise järel vaarao lausa ajas iisraellased minema. Selleks pidid nad oma uksepiitu talle verega määrima, et surmaingel neist mööda läheks. Niimoodi nad saidki lõpuks Egiptuse orjusest tulema ja selle mälestuseks seati sisse paasapüha tähistamine. (Ptk 12-13)
   Nuhtlused ilmutavad, et Jahve on egiptlaste jumalustest - nagu Niiluse jõgi, Päike ja vaaraole omistatud jumalikkus - vägevam. Võideldes mingi pahe või halva harjumusega võib ka minna vabanemiseni aega, aga järjekindlus koostöös Jumalaga viib sihile.

Loe edasi

Jumal varustab ülesande jaoks (Ex 3-4)

2Moosese 3-4

    Ühel päeval, kui Mooses kõrbe taga karja hoidis, kõnetas Jumal teda põlevast põõsast. Ta tutvustas end Moosese esiisade Jumalana ning rääkis oma plaanist Moosese abiga Iisraeli lapsed egiptlaste orjusest välja tuua. (3:1-10)
    Kuid Mooses ütles Jumalale: "Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?" Aga tema kostis: "Mina olen sinuga.." (3:11-12) Mooses ei arva, et see ülesanne talle sobib, aga Jumal lubab olla temaga.
    Siis Mooses ütles Jumalale: "Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?" Ja Jumal ütles Moosesele: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde." (3:13-14) Ka küsimus Jumala nimest saab vastuse. Nimi kirjeldas selle kandja olemust. Jumal on olemas iseenesest ja on kõige muu oleva allikas.
    Jumal kordab oma päästeplaani ja täpsustab ülesannet (3:16-22). Moosesel on varuks järgmine vastuväide: "Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?" (4:1) Seepeale annab Jumal Moosesele võime mõne ime tegemiseks, mida näidata märgiks, et Jumal on temaga (4:2-9)
    Lõpuks kaebab Mooses oma kehva kõneoskust. Jumal lubab õpetada, mida rääkida, aga Mooses ei taha ikka minna: "Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!" (4:10-13)  Jumal ei loobu oma plaanist, vaid lubab saata Aaroni abiks kõnelema.
     Sellega on vaidlus läbi, Mooses läheb Egiptusesse ja kohtub Aaroniga (4:18-20,24-28). Teel kordab Jumal oma ülesannet ja plaani, seda veelkord kinnitades (4:21-23).
     Jumalal oli kindel plaan Mooses läkitada: ta rääkis sellest korduvalt ja andis vastuse igale mehe vastuväitele, varustades teda muuhulgas konkreetsete tunnustähtede-imedega ning kõneabilisega. Kui Jumal inimesele eriülesande annab, siis räägib ta sellest korduvalt ning valmistab ette ja varustab selle täitmiseks konkreetselt. Uut kinnitust saame, kui astume samme juhatatud suunas. Samuti on juhatamisega igapäevasemates asjades: kas mingi (mitte iseenesest halb) mõte tuli Jumalalt, saab selgemaks alles siis, kui riskida selle järgi teha.

Loe edasi

Jumal kuulis nende ägamist (Ex 1,2)

2Moosese ptk 1-2

Iisraeli laste raske olukord (ptk 1)

    Kui Iisraeli poeg Joosep oli vaarao kojas kõrgel kohal, migreerus Iisrael oma laste ja nende peredega nälja eest Egiptusesse. Kokku oli neid seal 70 hinge (ss 1-5). Aeg läks, Joosepi põlvkond, s.h neile sõbralik vaaro, suri ja Iisraellasi sai järjest rohkem (6-8).
    Uus vaarao hakkas kartma, et suur hulk võõramaalasi on tema riigi julgeolekule ohtlik (9-10). Ta sundis iisraellased orjatööle, lootes, et siis nad ei paljune nii ruttu, aga läks vastupidi (10-12). Siis käskis vaarao iisraeli ehk heebrea ämmaemandatel vastsündinud poeglapsed tappa. Nemad aga ei kuuletunud, öeldes, et heebrea naised jõuavad sünnitada enne ämmaemanda saabumist. Nii andis ta tapmiskäsu kogu rahvale. (15-22)
     Niisiis ka tollal toimus migratsioon, immigrantidest kardeti ohtu ja neid koheldi vahel halvasti. Ja kõik ei allunud valitsuse ebainimlikele korraldustele, mispeale Jumal neid õnnistas.

Vabastaja sünd ja ettevalmistus (ptk 2)

     Sündis üks heebrea poiss, keda vanemad ei visanud vaarao käsu järgi jõkke, vaid panid pigitatud korvis jõe äärde kõrkjaisse. Tema õde jäi lähedusse vaatama, mis edasi saab. (2:1-4) Tuli vaarao tütar, leidis lapse ja otsustas ta üles kasvatada. Et tollal kasutati imikute toitmiseks ammede abi, pakkus poisi õde, et kutsub selleks ühe heebrea naise. Nii juhtus, ilmselt Jumala abiga, et ema sai vaarao tütre loal poissi edasi kasvatada kuni võõrutamiseni, mis võis toimuda paariaastaselt. (2:5-9)
    Seejärel kasvas Mooses vaarao kojas, saades ilmselt ka korraliku juhtimisalase hariduse (10). 
    Suureks saades nägi Mooses oma rahva halba kohtlemist ja reageeris egiptlase tapmisega. Seepeale pidi ta Egiptusest põgenema. (2:11-15a) Midjanimaal ta abiellus, sai lapse ning hoidis oma äia lambaid ja kitsi (15b-22, 3:1a), õppides karjasetarkusi.
     Niisiis oli Mooses omandanud koos emapiimaga algteadmised oma rahva identiteedist, vaarao tütrepojana saanud juhile vajaliku hariduse ning lõpuks lapsevanema ja lambakarjasena pidi harjutama kannatlikkust ja teiste eest hoolitsemist ning õppima muud kõrbes elamiseks vajalikku.
    Jumal kuulis iisraellaste ägamist orjuses ja mõtles oma lepingule nende esiisadega (2:23-25). Nagu eelnevalt kirjutatud, toimus juba Moosese ettevalmistamine iisraellaste orjusest vabastamise juhiks ja võtmeisikuks.

Loe edasi

"Räägime Jeesusest"

Varsti viiene M: "Läheme mõnikord naabritele külla."
mina: "Mida me seal teeme?"
M: "Ajame juttu."
mina: "Millest me nendega räägime?"
M: "Räägime Jeesusest."

(Me pole käinud kedagi spetsiaalselt evangeliseerimas, aga ilmselt on kodugrupikogemused jätnud mulje, et külas käiakse Jeesusest rääkimas :)

Loe edasi

Vajadused/soovid ja tänulikkus

   Seekordse Kalju koguduse jutluse teema oli tänulikkus. See teema (sõltumata ehk väga jutluse sisust) tekitas ebameeldiva tunde. Jõudsin järeldusele, et põhjuseks oli seos kusagil kogetud või loetud allasuruva suhtumisega: "Ole tänulik ja rahul sellega, mis on, ning ära tahagi midagi rohkemat!" Nagu vajadused, soovid, unistused ei oleks midagi väärt. Nagu ka halbade olukordadega tuleks rahul olla. jne. Mis tekitas protesti.
   Aga Jumal siiski ei ole sellise suhtumisega. Tänulikkus tänuväärse eest ei tähenda, et me peaks kõigega leppima ja mitte taotlema häid asju. Apostel Paulus kirjutab oma kirjas Filipi linna kristlastele: "Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." (Fl 4:6-7) Siin pole juttu ainult tänust, vaid ka vajaduste Jumalale teatavaks tegemisest. Tänulikkusega tunnustame teiste panust, meenutame inimeste ja Jumala headust, märkame seda üldse...     Seejärel võiks olla lihtsam uskuda lahendusi ka käesolevatele probleemidele ja vajadustele. Ja saab need lihtsamalt Jumala kätte usaldada ja rahulikumalt võtta. Pärast muidugi siis on jälle rohkem põhjust Jumalat ka tänada saadud abi eest. :)
   Ja õigupoolest ei peaks taotlema ainult lahendusi oma probleemidele, vaid Jumala paremat tundmist ja tema igavikulise plaani täitumist.


   Tänan, Jumal, et võime ka oma vajadusi sulle teatavaks teha ja loota su abile. Tänan, et ka möödunud päevas oli mõndagi tänuväärset...  Palun aita ka neis asjus, mis jätkuvalt raskusi valmistavad.

Loe edasi

Kiitkem igavest õiglast Jumalat, kes karistab ja halastab (Tb 13)

Toobit 13  (Juhuslik peatükk Eesti netipiiblist)
Toobiti kiituslaul igavesele Jumalale, taeva Kuningale, kes karistab ja halastab.

„2 Kiidetud olgu Jumal, kes elab igavesti, ja tema kuningriik, sest tema karistab ja halastab,...
3 Ülistage teda, Iisraeli lapsed, paganate ees, sest tema on meid pillutanud nende keskele! 
4 Kuulutage seal tema suurust, ülendage teda kõigi elavate ees,
sest tema on meie Issand ja Jumal, tema on meie isa ikka ja igavesti!"
   Jumala rahvas on hajali nende hulgas, kes Jumalat ei usu. Siiski väärib Jumal ülendamist, sest tema on oma rahvale isaks igavesti. Nagu näha, ei olnud juba enne Jeesust tundmata mõte, et Jumal on kui isa, ning Jumala suuruse kuulutamine kõigile rahvastele.
 
"5 Tema karistab meid meie ülekohtu pärast, aga halastab jälle, ...
6 Kui te pöördute tema poole kõigest südamest ja kõigest hingest, ja teete tema ees seda, mis õige on, siis pöördub ka tema teie poole ega peida oma palet teie eest. 
7 Pange tähele, mida ta teiega teeb, ja tänage teda täiel häälel, kiitke õigluse Issandat ja ülistage igavest Kuningat! 
8 Mina tänan teda oma vangipõlvemaal, kuulutan tema võimsust ja suursugusust patusele rahvale.
Pöörduge, patused, ja tehke õigust tema ees! Kes teab, vahest ta võtab teid vastu ja osutab teile halastust!"
   Kutse meeleparandusele - tegema, mis on õige -, ning panema tähele Jumala õiglasi tegusid. Siis saame teda tänada, kiita, ülistada.

 
9 Oma Jumalat ma ülistan, minu hing ülistab taeva Kuningat ja rõõmustab tema suursugususest! ...
13 Paljud rahvad tulevad kaugelt Issanda Jumala nime juurde, annid käes, annid taeva Kuningale... 
15 Hõiska ja rõõmusta õigete inimeste laste pärast, sest nemad kogutakse, ja nad ülistavad õigete Issandat! Õndsad on, kes sind armastavad, nad saavad rõõmsaks sinu rahu pärast. 
16 Õndsad on, kes olid kurvad kõigi sinu karistuste pärast, sest nad tunnevad sinust rõõmu,kui näevad kogu sinu auhiilgust, ja nad on igavesti rõõmsad.
Kiida, mu hing, Jumalat, suurt Kuningat! 
17 Sest Jeruusalemm ehitatakse safiirist ja smaragdist, sinu müürid on kalliskividest, tornid ja kaitsevallid on puhtast kullast. Ja Jeruusalemma tänavad sillutatakse berülli, rubiini ja Oofiri kiviga."
   Mainitakse kalliskividest ja kullast Jeruusalemma, mis sarnaneb taevase Jeruusalema kirjeldusega Johannese Ilmutuse raamatus (ptk 21)

Lõpetuseks lõik Toobiti kiituspalvele eelnenud ingli manitsusest:
 Tb 12:6 Aga ingel kutsus nad kahekesi kõrvale ja ütles neile: „Kiitke Jumalat ja tänage teda, andke temale suurt au ja tänage teda kõigi elavate ees selle eest, mis ta teile on teinud! Hea on kiita Jumalat ja kõrgeks tõsta tema nime, kui te austavalt jutustate Jumala tegudest! Ärge kõhelge teda tänamast! 
7 Ilus on pidada salajas kuninga saladust, Jumala tegude avaldamine on aga auline. Tehke head, siis ei taba teid kuri!"

 
 

Loe edasi

Kas kutsume tule taevast neid hävitama? (Lk 9:54)

Lk 9:51-56

   Jeesus läkitas mõned jüngrid samaarlaste külla endale öömaja valmistama, aga teda ei tahetud vastu võtta. Seda nähes jüngrid Jaakobus ja Johannes ütlesid: "Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?" (s54) Ilmselt oli neile eeskujuks prohvet Eelija, kes omal ajal tule taevast alla kutsus jumalatu kuninga sõjamehi hävitama (2Kn 1:9-15).  
    Millistes olukordades oled sa tahtnud kutsuda taevast tule kellegi peale? soovinud kellelegi Jumala karistust?

   Juudid tundsid eelkõige Jumala pühadust ja sallimatust patu vastu, alles Jeesus ilmutas selgemalt Jumala armastavat poolt. Ta sõitles jüngreid nende ettepaneku pärast ning nad läksid lihtsalt teise külla. Mõnes algses käsikirjas (ja eesti keeles Gideonide UT revideeritud väljaandes, 2010) on salmidesse 55-56 lisatud: "Te ei tea, mis vaimust te olete! Inimese Poeg ei ole tulnud inimhingi hukutama, vaid päästma!" Nii et inimesi hävitav vaimsus ei ole Jeesuselt.
   Kuidas peaksime siis käituma uskumatute, pahategijate, teisitimõtlejate suhtes, nende suhtes, kes meid ei aktsepteeri?

   Mõni aeg varem, jüngreid kuulutama saates oli Jeesus neile öelnud: "Kus teid vastu ei võeta, sellest linnast minge välja ja raputage selle koha tolm oma jalgadelt tunnistuseks nende vastu!” (Lk 9:5) Meie võime inimesi aidata, muuta, parandada on piiratud. Saame teha ja rääkida, mida oskame, aga ülejäänu ei sõltu meist.  Kui meid ei kuulata, siis on mõttekas lihtsalt edasi minna ja see inimene Jumala hooleks jätta. Jumal võib teda omal ajal karistada, aga talle jääb ka võimalus hiljem mingil muul moel meelt parandada. Või saab hoopis parandaja hiljem aru, et tegu ei olnudki veaga, mida vaja parandada.

   Jeesus kutsus armastama vaenlasi ja palvetama oma tagakiusajate eest (Mt 5:44).
   Paulus kirjutas: "Õnnistage ja ärge needke!" (Rm 12:14b) 
   Peetrus lisas: "Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust!" (1Pt 3:9)
   Muidugi ei saa õnnistada kurje tegusid, aga igas inimeses on ka midagi head, jumalanäolist, mis väärib õnnistust. Õnnistus on seegi, kui keegi oma kurjusest aru saab ja meelt parandab. Aga õnnistuse üksikasjad saab vabalt jätta Jumala otsustada, kes teab igaühe vajadusi paremini.

   Jumal, vahel soovime kellelgi su karistust, aga meie teadmised ja hinnangud on poolikud. Vahel on selle soovi taga kartus nende kurjuse tagajärgede ees, nii palun nagu Jeesuski (Jh 17:15): "Palun hoia meid kurja eest!" Palun päästa meid ära kurjast, mis on meie ühiskonnas ja mis on meie endi südameis! Ja palun aita meil olla õnnistava meelsusega kõikide vastu! Palun õnnista kõike head, mida teevad pealtnäha pahad inimesed, ning takista nende kurje tegusid! 

Loe edasi

Hoiakutest

Lk 9:37-50

Usk Jumalasse
   Kui Jeesus mäelt alla tuli, kurtis üks isa, et ta poega vaevab kuri vaim; tänapäeval nimetaksime kirjeldatud haigust ilmselt langetõveks. Isa kurtis edasi, et jüngrid ei suutnud tema poega terveks teha. Tänapäeval võiks olla põhjus selles, et igaühel lihtsalt ei ole tervendamise andi (1Kr 12:27-30), aga jüngrid olid ometi saanud tervendamise meelevalla (Lk 9:1). Igal juhul võib igaüks Jumalalt tervendamist paluda ning siingi, kui jüngrid küsisid, miks nad ei suutnud vaimu välja ajada, vastas Jeesus, et see on võimalik ainult palvega (Mk 9:28-29). Võib-olla olid jüngrid pahased, et Jeesus neid kõiki mäele kaasa ei võtnud. Või oli neil lihtsalt vähe usku, kuna Jeesus räägib uskmatust sugupõlvest (s 41). Või oli probleem poisi isa usupuuduses, nagu Markus kirjeldab (Mk 9:21-24). Igatahes poisi isa andis eeskuju paluda Jeesuselt abi ka oma uskmatuses (Mk 9:24).

Alandlikkus
   Kui usuküsimus puudutab inimese suhet Jumalaga, siis edasi tekkis jüngritel küsimus, kes nende seast on suurim (ss 46-48). See on küsimus alandlikkusest inimestevahelistes suhetes. Jeesus vastas: "Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja. Sest kes on väikseim teie kõikide seas, see on suur." (48)
   Laps oli tolles ühiskonnas tähtsusetul positsioonil, ometi võivad just ühiskonnas tähtsusetud olla Jumalale rohkem avatud ning edastada Jeesuse sõnumeid. Näiteks kui Ukrainas oli pidevalt midagi juhtumas ja lugesin ühel õhtul järjekordselt uudiseid, tõid lapsed mulle lastepiibli ja ütlesid: "Loe vahepeal Piiblit ka!"
   Alandlikkus aetakse sageli segamini alaväärsuse või madala enesehinnanguga, aga tegelikult on alandlikkus adekvaatne enesehinnang:
   tead oma väärtust ning ei ole teistele jalamatiks, 
   aga tead ka oma piiratust ning ei aja nina liiga püsti.

   Alandlikkus sarnaneb tagasihoidlikkusega, ei upita ennast. Ometi võib tagasihoidlikkus minumeelest olla ka liigne endassetõmbumine.
   Alandlikkus tähendab alistumist, aga mitte alati ja kõigile, vaid eelkõige Jumalale alistumist ja inimestele alistumist siis, kui see on mõistlik ega ole Jumala seadustega vastuolus.

Sallivus
   Siis Johannes hakkas rääkima: "Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajavat; ja me keelasime teda, sellepärast et ta ühes meiega sind ei järgi!" Jeesus ütles talle: "Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!" (ss 49-50)
   Tänapäeval on eriti palju eripalgelisi kogudusi ja kirikuid. Mõnes aetakse kurje vaime välja nagu jüngrid, mõnes ainult palvetatakse haigete eest. Mõnes järgitakse koosolekutel etteantud liturgiat, mõnes saab kokku tulles teistega jagada, mis endal südamel. Mõnes ollakse emotsionaalsed, mõnes vaoshoitud.  Praktilisi Jumala armastusest juhitud inimeste teenimise viise on ka palju erinevaid: vaeste, vanurite, tänavalaste, üksikvanemate, töötute, sõltlaste, kodutute jne abistamine, noorte ja laste sisemisele arengule kaasaaitamine, Aafrika laste hariduse toetamine jne. Kõik kristlased ei teeni Jumalat ühtmoodi ja üheskoos. Peame sallima erinevusi, erinevad teenimisviisid täiendavad üksteist.
   Sallima peame erinevaid kristluse avaldumisvorme, aga ei saa sallida koguduses igasugust pattu, sest siis see kasvab ja kogudus võib lakata olemast kogudus. Vähemalt saavad paljud haiget ja võivad pettuda. Ometi ei või patuste kogudusest eraldamisega liiale minna. Kogudused ei koosne täiuslikest ja eksimatutest inimestest, vaid neist, kes on jätkuva pühitsemise protsessis. Jeesus andestas neile, kes oma patte tunnistasid, ja julgustas neid edaspidi patust hoiduma. Nii tuleb sallida ebatäiuslikkust ja ka patte, kui inimene on avatud korrigeerimisele ja muutumisele paremuse suunas.
   Praktikas on iga inimese olukord erinev. Mõni on elanud patuelu ja alles õpib Jumalat, tema armu, abi ja seadusi tundma. Neid on kogudusel vaja kannatlikult juhendada ja toetada, sest muutumine võtab aega. Teine aga teab küll, mis on õige ja kuidas Jumala abiga patust hoiduda, ning ometi patustab ja isegi õigustab seda. Nendega on muidugi õiglane range olla. Jeesuski kasutas silmakirjalike usujuhtide kohta karme sõnu. 
   Selgroog on tehtud teatud paindlikkusega, aga kui see on liiga paindlik, tuleb välja selgrootus. Nii ka kristlik sallivus on kannatlik alandlikult pühitsuse taotlejatega, aga lõpeb kusagil ilmselge teadliku patu kahetsematu õigustamise juures.

Loe edasi

Jumala ligiolus (Lk 9:28jj)

Lk 9:28-36

"Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. .. tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”" (28-31, 34-35)

   Jeesus pidas oluliseks palveühendust oma taevase Isaga. Seekord vajas ta ehk kinnitust eelseisva ristilöömise ja ülestõusmise asjus. Mooses esindas Vana Testamendi seadusi ja Eelija prohveteid. Nii võib öelda, et Jeesuse tegevus ja 'eluots' olid kooskõlas juutide senise Pühakirjaga. Kindlasti vajasid ka jüngrid seda ilmutust Jeesuse hiilgusest ja kirkusest, kohtumisest Moosese ja Eelijaga ning häält pilvest Jeesuse kohta.
   Peetrus kirjutab ilmselt sellest kogemusest hiljem ka ise: "Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl: „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!” -  Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel." (2Pt 1:16-18)
   Mis tunne oleks näha Jeesust hiilgavana ja kuulda pilvest Jumala häält? Või on sul mingi enda eriline kogemus Jumala ligiolust? Jumala ligiolu kogemine võib meidki muuta teistsuguseks. Hea on ka neid kogemusi vahel meenutada endale kinnituseks, eriti kui oleme jälle 'mäelt alla tulnud' oma igapäevaelu juurde. Et Jumal on kirgas ja auline ja aukartust äratav ning ometi on ta võtnud kätte meiega suhelda.

Loe edasi

Oma risti kandmisest (Lk 9:23jj)

Lk 9:23-27

Jeesus ütles kõikidele: "Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind" (s 23)

Mida tähendab siis enese salgamine ja oma risti kandmine?

   Mõned on vahel nii ennastsalgavad, et unustavad oma vajadused sootuks ja lõpuks põlevad läbi. Seda Jeesus ilmselt ei oota, ta on teinud ka puhkepäevad ja ööd puhkamiseks. Aga me ei tohiks mõelda ainult endi vajadustele ja huvidele. Jumal on meid teinud elama ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas üksteist toetades ja täiendades, tehes midagi ühiseks kasuks. Vastavalt igaühe võimetele ja oskustele on Jumalal igaühele oma ülesanded. Need tuleks ära tunda neid täita.

   Jeesuse ajal tähendas oma risti kandmine teekonda hukkamispaika, kus ristikandja risti löödi. Meie  ülesanded ei pruugi olla nii hirmsad, aga eks mitmesuguseid raskusi tuleb ikka ette, mis enda salgamist nõuavad, ka igapäevaselt.

  "Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle! Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga kaotaks iseenese või läheks hukka?" (ss 24-25)
  Jeesus löödi risti ja tema järgijaid on aegade jooksul ikka ja jälle taga kiusatud. Tänapäevalgi võib mitmel pool elu kaotada kristlane olemise eest. Aga inimesed saavad vaid maise elu võtta, kui oleme Jeesuse poolel, siis hing ei hukku.
  "Sest kes minu ja mu sõnade pärast häbeneb, selle pärast häbeneb Inimese Poeg, kui ta tuleb omas ja Isa ja pühade inglite auhiilguses." (s 26)
    Tänapäeva Eestis elud usu pärast ohus ei ole, aga kas siiski on kiusatus häbeneda oma kristlust? Usklike kohta ju on küll mitmesuguseid eelarvamusi. Et nad on rumalad, vanad ja haiged, nõrgad jms. Paljud tunnevad ka ebamugavalt, kui keegi liiga pealetükkivalt oma usku kuulutab..
   Siiski on olukordi, kus tuleb teistele teada anda oma usust Kristusesse ja tema põhimõtete järgimisest. Mõelgu nad siis, mida tahavad.

Tänu, Jeesus, et täitsid oma ülesanded, et meid lepitada Loojaga ja anda meile igavene elu, kandes ka risti, millel sind surmati. Palun aita meid olla sulle ustavad oma ülesannetes, kui need ka raskusi toovad! 
Ja, Issand, kinnita neid ja ole väga lähedal neile, kes peavad praegugi sinusse uskumise pärast kannatama! Anna neile ka tarkust, kuidas käituda nende olukordades!

Loe edasi

Jumala Kristus

Lk 9:7-22

   Jeesuse tegevusest sai kuulda ka valitseja Heroodes ning imestas, et kuigi ühe jumalamehe Ristija Johannese oli ta lasknud tappa, keegi ikka kuulutab ja teeb ka imesid. Rahva seas liikus erinevaid arvamusi, kes Jeesus on: Ristija Johannes, Eelija või mõni muu vana aja prohvet?

   Nüüd juhtus, et Jeesus toitis 5 leiva ja 2 kalaga ära suure rahvahulga (ss 10-17). Siit on õppida, et oma väheseid ressursse Jeesuse kätte andes, võib ta neid rikkalikult õnnistada. Oluline on tahe ka vähesega head teha. Juutidele aga meenutas rahvahulga toitmine Moosest, kelle juhatusel olid nende esivanemad kõrbes mannat süüa saanud. Nii arvati, et Jeesus on Jumala lubatud eriline prohvet ja mõnedki tahtsid teda vägisi kuningaks teha (Jh 6:14-15). 

   Aga Jeesus tõmbus jüngritega rahvahulgast eemale ja küsis, kelle nemad ütlevad ta olevat. Peetrus vastas: "Jumala Kristus" või teises tõlkes "Jumala Messias." 'Kristus' ja 'Messias' tulevad vastavalt kreeka ja heebrea keelest ning tähendavad 'Võitu', 'Salvitu'. Vana Testamendi ajal võiti õli pähevalamisega ametisse kuningaid ja preestreid.  Kui Peetrus oli ära tundnud, et Jeesus ongi lubatud Messias - Jumalast saadetud Kuningas - siis Jeesus aga keelas sellest rääkida. Ta hakkas hoopis õpetama, et ta tunnistatakse tolle aja usujuhtide poolt kõlbmatuks ja hukatakse ning lõpuks tõuseb ta surnuist üles. (ss 18-22)  Jeesus ei tahtnud saada maiseks kuningaks, vaid on prohvet, preester ja kuningas Jumala riigis, mis esialgu on vaimne.

Loe edasi

Misjonipraktika (Lk 9)

Lk 9:1-6,10

Jeesus andis 12 jüngrile väe tervendada ja saatis nad 'kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid'. Ta ei lubanud midagi teele kaasa võtta, peavarju ja süüa pidid jüngrid saama juutide külalislahkusele ja Jumala abile lootes. Nii ehk toetusid nad rohkem Jumalale kui muidu, aga selline reisimisviis võis olla ka abiks kohalikega kontakti saamisel. Võõraste juures ööbides ei jäänud nad arvatavasti ühte asulasse  pikemaks ajaks, et mitte võõrustajat koormata oma jäämisega ega ka pahandada teise majja kolimisega, justkui poleks esimeses majas küllalt  hea.
Kui neid kuskil vastu ei võetud, pidid nad edasi minema. See oli lühiajaline misjonireis ning kuulutada tuli vaid neile, kes kuulamiseks valmis olid.

Pärast kogunesid jüngrid jälle Jeesuse juurde ja jutustasid, kuidas läks.

Igapäevaelus on meil erinevaid ülesandeid, aga aidaku Jumal meil sobilikel aegadel ja viisidel ka Tema riigist teada anda.

Loe edasi

Usu ainult ja ta pääseb

Lk 8:40-56

Tormid vaigistas Jeesus üsna kiiresti. Tänases loos paranes Jeesuse kuube puudutanud naise haigus ka kohe. Nagu teisel pool järve tervendatud vaimuhaige nii pidi ka see naine temaga juhtunust rääkima. Esimese puhul nägid inimesed kohe muutust, aga naise haigus ja tervenemine ilmselt ei olnud väliselt nähtav. Tundub, et naine tahtiski varjule jääda, aga Jeesus soovis, et ta juhtunust tunnistaks. Populaarsust oli Jeesusel küllalt, nii et ehk oli põhjuseks soov naist sügavamalt aidata. Kui naine oli oma tervenemisest rääkinud, sai Jeesus teda isiklikult kinnitada: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!" (43-48)

Tänases loos on aga veel üks abiotsija, sünagoogi ülem Jairus, kelle tütar oli suremas. Teel Jairuse majja tegeles Jeesus tervenenud naisega ning enne kohalejõudmist toodi teade, et tütar on surnud. Jairuse viimane lootus oli luhtunud, aga Jeesus ei lasknud end häirida ning julgustas Jairust: „Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!" Ning ta läks ja äratas tüdruku ka surnuist üles. (41-42, 49-55)

Eks ole ikka vahel olukordi, mis tunduvad lootusetud ja võivad pärast palvetamist halvemakski minna, aga Jumal annab võimet uskuda lahendust ja lahendus tuleb. 

Loe edasi

Jeesus vaigistab tormid

Lk 8:22-39

Jeesus ja jüngrid jäid järvel tormi kätte. Galilea järv on pindalalt veidi väiksem Võrtsjärvest, aga 8 korda sügavam. Väidetavalt esineb seal ootamatuid ohtlikke torme. Jeesus tundis end aga nii turvaliselt, et magas, see-eest jüngrid, kuigi kogenud kalamehed, hakkasid kartma oma elu pärast. Nad äratasid Jeesuse, Jeesus sõitles tormi ja torm vaibus. Siis Jeesus küsis: "Kus on teie usk?" (ss 22-25)

Kas ta arvas, et jüngreil pidanuks olema usku torm ise vaigistada? Või, et nad lihtsalt ei oleks pidanud kartma, sest Jeesus valitseb ka tormide üle? Igatahes ta valitseb ega lase meil hukkuda enneaegselt.

Kaldale jõudes kohtasid nad meest, kelle sees oli selline torm, et ta elas hauakoobastes ja oli taltsutamatu (ss 27-29). Jeesus sai sellest vaimuhaiguset jagu, nii et vaimudest vaevatu istus jälle riietatult ja selge mõistusega (s 35). Aga seejuures oli Jeesus lubanud vaimudel minna sigade sisse, kes hukkusid. Kohalikud ehk muretsesid oma muu vara pärast, nii et palusid Jeesusel lahkuda. Tervenenu aga sai ülesannde sellest teistele jutustada. (ss 37-39)

Jeesus, sina suudad vaigistada torme meie ümber ja sees. Palun aita, et meil jätkuks usku oma tormides sinule loota!

Loe edasi