2. apr 2014
L.
Lk 9:37-50
Usk Jumalasse
Kui Jeesus mäelt alla tuli, kurtis üks isa, et ta poega vaevab kuri vaim; tänapäeval nimetaksime kirjeldatud haigust ilmselt langetõveks. Isa kurtis edasi, et jüngrid ei suutnud tema poega terveks teha. Tänapäeval võiks olla põhjus selles, et igaühel lihtsalt ei ole tervendamise andi (1Kr 12:27-30), aga jüngrid olid ometi saanud tervendamise meelevalla (Lk 9:1). Igal juhul võib igaüks Jumalalt tervendamist paluda ning siingi, kui jüngrid küsisid, miks nad ei suutnud vaimu välja ajada, vastas Jeesus, et see on võimalik ainult palvega (Mk 9:28-29). Võib-olla olid jüngrid pahased, et Jeesus neid kõiki mäele kaasa ei võtnud. Või oli neil lihtsalt vähe usku, kuna Jeesus räägib uskmatust sugupõlvest (s 41). Või oli probleem poisi isa usupuuduses, nagu Markus kirjeldab (Mk 9:21-24). Igatahes poisi isa andis eeskuju paluda Jeesuselt abi ka oma uskmatuses (Mk 9:24).
Alandlikkus
Kui usuküsimus puudutab inimese suhet Jumalaga, siis edasi tekkis jüngritel küsimus, kes nende seast on suurim (ss 46-48). See on küsimus alandlikkusest inimestevahelistes suhetes. Jeesus vastas: "Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja. Sest kes on väikseim teie kõikide seas, see on suur." (48)
Laps oli tolles ühiskonnas tähtsusetul positsioonil, ometi võivad just ühiskonnas tähtsusetud olla Jumalale rohkem avatud ning edastada Jeesuse sõnumeid. Näiteks kui Ukrainas oli pidevalt midagi juhtumas ja lugesin ühel õhtul järjekordselt uudiseid, tõid lapsed mulle lastepiibli ja ütlesid: "Loe vahepeal Piiblit ka!"
Alandlikkus aetakse sageli segamini alaväärsuse või madala enesehinnanguga, aga tegelikult on alandlikkus adekvaatne enesehinnang:
tead oma väärtust ning ei ole teistele jalamatiks,
aga tead ka oma piiratust ning ei aja nina liiga püsti.
Alandlikkus sarnaneb tagasihoidlikkusega, ei upita ennast. Ometi võib tagasihoidlikkus minumeelest olla ka liigne endassetõmbumine.
Alandlikkus tähendab alistumist, aga mitte alati ja kõigile, vaid eelkõige Jumalale alistumist ja inimestele alistumist siis, kui see on mõistlik ega ole Jumala seadustega vastuolus.
Sallivus
Siis Johannes hakkas rääkima: "Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajavat; ja me keelasime teda, sellepärast et ta ühes meiega sind ei järgi!" Jeesus ütles talle: "Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!" (ss 49-50)
Tänapäeval on eriti palju eripalgelisi kogudusi ja kirikuid. Mõnes aetakse kurje vaime välja nagu jüngrid, mõnes ainult palvetatakse haigete eest. Mõnes järgitakse koosolekutel etteantud liturgiat, mõnes saab kokku tulles teistega jagada, mis endal südamel. Mõnes ollakse emotsionaalsed, mõnes vaoshoitud. Praktilisi Jumala armastusest juhitud inimeste teenimise viise on ka palju erinevaid: vaeste, vanurite, tänavalaste, üksikvanemate, töötute, sõltlaste, kodutute jne abistamine, noorte ja laste sisemisele arengule kaasaaitamine, Aafrika laste hariduse toetamine jne. Kõik kristlased ei teeni Jumalat ühtmoodi ja üheskoos. Peame sallima erinevusi, erinevad teenimisviisid täiendavad üksteist.
Sallima peame erinevaid kristluse avaldumisvorme, aga ei saa sallida koguduses igasugust pattu, sest siis see kasvab ja kogudus võib lakata olemast kogudus. Vähemalt saavad paljud haiget ja võivad pettuda. Ometi ei või patuste kogudusest eraldamisega liiale minna. Kogudused ei koosne täiuslikest ja eksimatutest inimestest, vaid neist, kes on jätkuva pühitsemise protsessis. Jeesus andestas neile, kes oma patte tunnistasid, ja julgustas neid edaspidi patust hoiduma. Nii tuleb sallida ebatäiuslikkust ja ka patte, kui inimene on avatud korrigeerimisele ja muutumisele paremuse suunas.
Praktikas on iga inimese olukord erinev. Mõni on elanud patuelu ja alles õpib Jumalat, tema armu, abi ja seadusi tundma. Neid on kogudusel vaja kannatlikult juhendada ja toetada, sest muutumine võtab aega. Teine aga teab küll, mis on õige ja kuidas Jumala abiga patust hoiduda, ning ometi patustab ja isegi õigustab seda. Nendega on muidugi õiglane range olla. Jeesuski kasutas silmakirjalike usujuhtide kohta karme sõnu.
Selgroog on tehtud teatud paindlikkusega, aga kui see on liiga paindlik, tuleb välja selgrootus. Nii ka kristlik sallivus on kannatlik alandlikult pühitsuse taotlejatega, aga lõpeb kusagil ilmselge teadliku patu kahetsematu õigustamise juures.
Usk Jumalasse
Kui Jeesus mäelt alla tuli, kurtis üks isa, et ta poega vaevab kuri vaim; tänapäeval nimetaksime kirjeldatud haigust ilmselt langetõveks. Isa kurtis edasi, et jüngrid ei suutnud tema poega terveks teha. Tänapäeval võiks olla põhjus selles, et igaühel lihtsalt ei ole tervendamise andi (1Kr 12:27-30), aga jüngrid olid ometi saanud tervendamise meelevalla (Lk 9:1). Igal juhul võib igaüks Jumalalt tervendamist paluda ning siingi, kui jüngrid küsisid, miks nad ei suutnud vaimu välja ajada, vastas Jeesus, et see on võimalik ainult palvega (Mk 9:28-29). Võib-olla olid jüngrid pahased, et Jeesus neid kõiki mäele kaasa ei võtnud. Või oli neil lihtsalt vähe usku, kuna Jeesus räägib uskmatust sugupõlvest (s 41). Või oli probleem poisi isa usupuuduses, nagu Markus kirjeldab (Mk 9:21-24). Igatahes poisi isa andis eeskuju paluda Jeesuselt abi ka oma uskmatuses (Mk 9:24).
Alandlikkus
Kui usuküsimus puudutab inimese suhet Jumalaga, siis edasi tekkis jüngritel küsimus, kes nende seast on suurim (ss 46-48). See on küsimus alandlikkusest inimestevahelistes suhetes. Jeesus vastas: "Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja. Sest kes on väikseim teie kõikide seas, see on suur." (48)
Laps oli tolles ühiskonnas tähtsusetul positsioonil, ometi võivad just ühiskonnas tähtsusetud olla Jumalale rohkem avatud ning edastada Jeesuse sõnumeid. Näiteks kui Ukrainas oli pidevalt midagi juhtumas ja lugesin ühel õhtul järjekordselt uudiseid, tõid lapsed mulle lastepiibli ja ütlesid: "Loe vahepeal Piiblit ka!"
Alandlikkus aetakse sageli segamini alaväärsuse või madala enesehinnanguga, aga tegelikult on alandlikkus adekvaatne enesehinnang:
tead oma väärtust ning ei ole teistele jalamatiks,
aga tead ka oma piiratust ning ei aja nina liiga püsti.
Alandlikkus sarnaneb tagasihoidlikkusega, ei upita ennast. Ometi võib tagasihoidlikkus minumeelest olla ka liigne endassetõmbumine.
Alandlikkus tähendab alistumist, aga mitte alati ja kõigile, vaid eelkõige Jumalale alistumist ja inimestele alistumist siis, kui see on mõistlik ega ole Jumala seadustega vastuolus.
Sallivus
Siis Johannes hakkas rääkima: "Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajavat; ja me keelasime teda, sellepärast et ta ühes meiega sind ei järgi!" Jeesus ütles talle: "Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!" (ss 49-50)
Tänapäeval on eriti palju eripalgelisi kogudusi ja kirikuid. Mõnes aetakse kurje vaime välja nagu jüngrid, mõnes ainult palvetatakse haigete eest. Mõnes järgitakse koosolekutel etteantud liturgiat, mõnes saab kokku tulles teistega jagada, mis endal südamel. Mõnes ollakse emotsionaalsed, mõnes vaoshoitud. Praktilisi Jumala armastusest juhitud inimeste teenimise viise on ka palju erinevaid: vaeste, vanurite, tänavalaste, üksikvanemate, töötute, sõltlaste, kodutute jne abistamine, noorte ja laste sisemisele arengule kaasaaitamine, Aafrika laste hariduse toetamine jne. Kõik kristlased ei teeni Jumalat ühtmoodi ja üheskoos. Peame sallima erinevusi, erinevad teenimisviisid täiendavad üksteist.
Sallima peame erinevaid kristluse avaldumisvorme, aga ei saa sallida koguduses igasugust pattu, sest siis see kasvab ja kogudus võib lakata olemast kogudus. Vähemalt saavad paljud haiget ja võivad pettuda. Ometi ei või patuste kogudusest eraldamisega liiale minna. Kogudused ei koosne täiuslikest ja eksimatutest inimestest, vaid neist, kes on jätkuva pühitsemise protsessis. Jeesus andestas neile, kes oma patte tunnistasid, ja julgustas neid edaspidi patust hoiduma. Nii tuleb sallida ebatäiuslikkust ja ka patte, kui inimene on avatud korrigeerimisele ja muutumisele paremuse suunas.
Praktikas on iga inimese olukord erinev. Mõni on elanud patuelu ja alles õpib Jumalat, tema armu, abi ja seadusi tundma. Neid on kogudusel vaja kannatlikult juhendada ja toetada, sest muutumine võtab aega. Teine aga teab küll, mis on õige ja kuidas Jumala abiga patust hoiduda, ning ometi patustab ja isegi õigustab seda. Nendega on muidugi õiglane range olla. Jeesuski kasutas silmakirjalike usujuhtide kohta karme sõnu.
Selgroog on tehtud teatud paindlikkusega, aga kui see on liiga paindlik, tuleb välja selgrootus. Nii ka kristlik sallivus on kannatlik alandlikult pühitsuse taotlejatega, aga lõpeb kusagil ilmselge teadliku patu kahetsematu õigustamise juures.
Edu ja jaksu :)
VastaKustuta