22. jaan 2015

    Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.”  Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.” (57-58)
    Nagu ka Peetrus, kes ütles, et tema küll Jeesust ei salga (Mt 26:33), aga peagi salgas, nii kaldub osa inimesi ennast üle hindama. Võime küll mõelda, et oleme kõigeks valmis, aga tegelikult ei ole. Elus tuleb ette mitmesuguseid raskusi ja siis võib olla kiusatus neile alla anda, samuti on Jeesuse järgimise ning sellega kaasnevate väljakutsetega. Mõnikord ei tundu miski liiga raske ja probleemid lahenevad lausa imeliselt, aga vahel tundub, et kohustusi või raskusi on rohkem kui jaksu. Vahel siis saabki lihtsalt koormust vähendada, vahel aga on tarvis muuta midagi enda suhtumistes, prioriteetides, toimimisviisides. Näiteks võtta aega Jumala jaoks. Või lisaks enda palvete esitamisele ka Jumala vastuseid tähele panna ja kuulda võtta. Või rohkem Jumalat tänada. Või ka tegelikult usaldada osa asju Jumala ja kaasinimeste hoolde. Siis on oluline küsimus: kas oled valmis muut(u)ma?

   Teisele ütles ta: „Järgne mulle!” Aga see ütles: „Luba mul
enne minna matma oma isa!" Jeesus vastas: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!” (59-60)
     Siin pole öeldud, et isa juba surnud oli. Võib-olla tahtis inimene Jeesuse järgimisega oodata, kuni ta isa sureb. Ehk oli isa tugevalt Jeesuse vastu ning poeg kartis isa reaktsiooni. Või tundis ta lihtsalt väga kohustatuna oma isa eest hoolitsema, aga samahästi said seda teha teised sugulased. Või oli isa ettekäändeks, et Jeesuse järgimist edasi lükata. Me ei tea täpselt. Igatahes kirjutas Paulus, et omaste eest hoolitsemine on oluline (1Tm 5:4,8), nii võib arvata, et sel inimesel oli lähedasi, kes said ta isa eest hoolitseda, nii et kutsutu võis minna muul moel Jumala riiki kuulutama.
     Meil on selles maailmas mitmesuguseid kohustusi ja võimalusi, aga kõike ei pea me ise tegema, vaid eelkõige seda, mis on igaühe peamine kutsumus Jeesuselt, mida ei saa keegi teine tema eest ära teha. Andku Jumal meile tarkust, kuidas oma kutsumust ja muid vältimatuid kohustusi tasakaalustada, ning aidaku meil läbi näha oma motiive.

    Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!” Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”  (61-62)
    See tundub juba eriti karm: isegi hüvasti ei või jätta. Aga ehk oleks see hüvastijätmine pannud ta ümber mõtlema? Ehk poleks kodused tal lubanud või lasknud Jeesust järgima minna? Nagu ei tahtnud Rebeka vanemad teda kohe lubada kodust lahkuda, kui Jumal oli juhatanud Aabrahami sulase teda Iisakile naiseks viima (1Ms 24:54-55 ).  Vahel on vaja tagasi vaadata, et oma mineviku asju klaarida, aga liigne minevikus elamine takistab edasi minemist. Vahel on ka vaja kõigepealt minevikust, mingist keskkonnast eemalduda ja seesmiselt tugevamaks saada, enne kui jaksame tagasi langemata oma mineviku haavade ja eksimustega tegelda.

   Tänu, Jeesus, su lootusrikka kutse eest! Palun aita sind järgida kõige meie uskmatuse, kartuste, mugavuse ja muude takistuste kiuste!