1. veebr 2017
L.
Moosese lahkumislaul
1 "Pange tähele, taevad, sest mina räägin,
ja kuule, maa, mu suu kõnesid!
2 Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena,
nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!"
ja kuule, maa, mu suu kõnesid!
2 Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena,
nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!"
Mooses kutsub üles end kuulama ja soovib, et ta kõneldu mõjuks nagu vesi taimestikule - kastaks ja kustutaks janu.
3 "Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!
4 Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged.Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane."
Jumal väärib austust, tema on kõige alus, täiuslik, ustav, õige ja õiglane.
5 "Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv. 6 Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud."
Jumala rahvas saab aga noomida, et nad on nurjatud ja pöörased, rumalad ja tänamatud oma Looja ja taevase Isa vastu.
7 "Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!"
Ajaloost tasub õppida ja veel elavate esivanemate lugusid kuulata. Isegi enese elukogemustele tasub vahel tagasi vaadata, et näha, kuidas sind on siiamaani juhitud.
8 "Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid..."
Igale rahvale on seatud oma piirid..
9 "sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. 10 Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera. 11 Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel."
Jumal hoolitses ja hoolitseb oma rahva eest ning kaitseb mitmel moel. Vanas Testamendis on lugusid, kuidas Jumal aitas sissetungijaid võita. Kristlaste ajaloos on hulgaliselt lugusid, kuidas Jumal on kedagi isiklikult mingis olukorras kaitsnud, hoidnud, aidanud. Tuleb neilt vaid küsida.
12 "Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga. 13 Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju..."
On aegu, nii üksikisikutel kui rahvastel, kui Jumal on au sees, tema juhtimist ja abi otsitakse ning Jumal õnnistab. Näiteks Eesti viimane iseseisvumine verd valamata.
15 "Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut. 16 Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega. 17 Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud. 18 Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu."
Aga headel aegadel on oht Jumal unustada või temast tüdida ja otsida uusi põnevaid õpetusi üleloomulikest nähtustest. Teisalt võivad mõned ka raskustele ja hädadele vaadates Jumalas pettuda ja temast eemalduda. Aga vaatamata välisele põhjusele on Jumalast eemaldumise alus sama: inimesed unustavad, et Jumal on neile elu andnud ja seda hea eesmärgiga.
19 "Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast. 20 Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust..."
Kui inimesed Jumala, oma Looja unustavad, kas on siis ebaõiglane, kui ka Jumal pahandub ja laseb raskusi tulla? Kuigi Jumal vahel vihastab või muul põhjusel ei kaitse, siiski saatis ta Jeesuse, oma Poja, et lepitada endaga kõiki inimesi kõigist rahvaist, kes vaid usuvad ja usaldavad Jumalat, ning anda neile igavikus ilma kurja ja vaevata elu.
36 "...Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. 37 Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid, 38 ... Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks! 39 Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest. 40 Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan: 41 kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad. ... 43 Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale."
Jumal tahab oma rahvast aidata jõuda õigele arusaamisele, et tema käes on kõrgeim võim elu ja surma ja igaviku üle. Kõik muu, millele loodetakse Jumala asemel, ei aita, kui Jumal lõpuks enda ja oma rahva vastastele tasuma hakkab. Paradiis on täielik alles siis, kui kõik kuri on kõrvaldatud.
45 "Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile, 46 siis ta ütles neile: "Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi! 47 Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida."
Kokkuvõtteks rõhutab Mooses veelkord, et kuuldud sõnad on olulised. Need ei ole tühised sõnad, mille võib kõrvust mööda lasta, vaid neist sõltub kuuljate elu. Ka Jeesus rääkis, et tema sõnad toovad elu - tõelise, igavikulise, Looja ja loomise hea eesmärgiga kooskõlas oleva elu.