Eksimus ja andestus (Ex 25-40)

2Moosese 25-40

Pühamu ja preestrite seadused (25-31)

   Leping sõlmitud, sai Mooses uusi juhised, esialgu pühamu, sisustuse, laeka, (25-27:20) preestririiete valmistamiseks ning preestrite pühitsemise ja tööülesannete kohta (27:21-31:11). Lõpuks ütles Jumal, et hingamispäeva pidamine olgu tema rahvale lepingu tähiseks (31:12-18).

Rahva sõnakuulmatus ja käskude kordamine (32-34)

    Aga rahvas kaldus samal ajal juba lepingust kõrvale, nõudes endile nähtavat jumalakuju (32:1-6). Mõnede uurijate arvates ei pidanud nad kuju jumaluseks, vaid arvasid jumala istuvat härjakuju seljas. Aga igal juhul põhjustas nende teguviis Jahve viha, sest ta ei ole kujutatav ühegi kujuga, Jeesuse ajast peale ehk ainult inimesena. Jahve isegi mõtles oma sõnakuulmatu rahva hävitada, aga loobus sellest, kui Mooses talle meenutas ta tõotust Aabrahamile (32:9-14).
    Mooses läks mäelt alla ja kuju nähes purustas vihahoos Jumala antud kivitahvlid käskudega. Edasi purustas ta kuju, pahandas Aaroni ja rahvaga, käskis neil, kes on Jahve poolt, tappa teisi iisraellasi. Lõpuks läks ta jälle mäele rahva pattu lepitama. (32:15-35) Jumal ei tahtnud enam minna koos oma kangekaelse rahvaga, et ta ei peaks neid hävitama. Mooses püstitas siis telgi väljapoole laagrit ja käis seal Jumalaga rääkimas, paludes, et ta võiks Jumalat sügavamalt tunda ja et Jumal ikka läheks nendega kaasa, nii et nad erineksid teistest rahvastest. (ptk 33)
    Ja Issand kutsus Moosese jälle mäele, et talle uuesti kivilaudadel käsud anda, ilmutades, et ta on armuline ja andestav Jumal, aga siiski karistab süüdlasi. Eriti rõhutas ta käsku teiste rahvastega lähedastest suhetest hoiduda, et nad ei mõjutaks Jumala rahvast oma jumalusi kummardama. Kui Mooses seekord rahva juurde tagasi läks, siis ta pale hiilgas. (ptk 34)
     Mooses tundis Jumalat ja püüdis teda veel lähemalt tunda ning Jumal kuulas ta palveid oma rahva eest. Jumal ilmutas, et ta on küll püha vihaga eksijate vastu, aga siiski ka halastaja, armuline, andestaja.

Pühamu ja preestririiete valmistamine, preestrite pühitsemine (35-40)

    Olles pärast patustamist armu leidnud, jätkus iisraellaste kujundamine Jumala rahvaks, korrates käske ja hakates pühamut valmistama.
    Jälle mainiti käskude lõpuks hingamispäeva pidamist (35:1-3).
    Siis koguti materjali, valmistati pühamu, sisustus (35:4-38:31) ja preestririided  (ptk 39). Igaüks annetas oma südame sunni järgi ja töid teostasid oskustöölised oma oskustele vastavalt.
Kuna tegemist oli kaasaveetava telkpühamuga, tuli see lõpuks konkreetses kohas püstitada.  Issanda käsu järgi püstitati telk kõigepealt teise aasta esimese kuu esimesel päeval ning Mooses pühitses võidmisega telki ja riistu ning Aaroni tema poegadega pühitses ta preestreiks. (40:1-33)  Siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu. Isegi Mooses ei võinud minna kogudusetelki auhiilguse pärast. Hiilguse pilve püsimine pühamu peal juhatas iisraellasi paigal püsima, pilve üles tõusmine teele asuma. (40:34-38)
    Jumal oli ligidal pilvena pühamus, liiga püha lähedale minekuks. Jeesus tuli inimesena meie juurde, aga tagasi tuleb ka tema auhiilguses.

Tänan Jumal, et oled meid nõnda armastanud, et saatsid oma Poja Jeesuse, et temasse uskujad saaks igavese elu (Jh 3:16).  Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin [jätkuvalt] armu su silmis (Ex 33:13)
  

Loe edasi

Jumala leping oma rahvaga (Ex 19-24)

2Moosese 19-24

    Iisraellased jäid laagrisse Siinai kõrbes mäe jalamil. Jumal käskis Moosesel rahvale edasi öelda: "Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks." (19:4-6) Nad olid näinud, kuidas Jumal saatis egiptlastele nuhtlusi ja aitas iisraellastel orjusest pääseda. Nad olid näinud, kuidas egiptlased uppusid neid taga ajades, aga nemad said kuiva jalaga läbi mere. Nad olid näinud, kuidas Jumal andis neile kõrbes süüa ja juua ning aitas võita vaenulikud amalekid. Nüüd lubab Jumal, et nad on tema püha rahvas ja preesterkond, kui nad  peavad tema lepingut. Rahvas lubab Jumala sõna kuulata.
    Ka tänapäeva jumalarahvas võiks olla kogenud Jumalalt mingit vabastamist, abi, hoidmist. Mida oled sina kogenud?
Jeesuski ootas, et tema sõnade järgi tehtaks. Ja tema järgijadki on püha rahvas ja preestrite kuningriik (1Pt 2:9). Preestrid on vahendajad Jumala ja muude inimeste vahel, õpetavad Jumala tahtmist ja korraldavad lepitust Jumalaga. Kristlasedki on kutsutud lepitusametisse (2Kr 5:18-20), mitte küll enam loomi ohvedama, vaid selgitama ja palvetama ja muudmoodi Kristuse armastust edastama. "Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!" (2Kr 5:19-20)

    Edasi käseb Jumal rahvast pühitseda ja pesta oma riided, Mooses lisab keelu naistele ligineda. Mäele ei lubata ligineda enne, kui kostab sarvehääl. Kolmandal päeval algavad äikse ja vulkaanipurske sarnased ilmingud ja sarvehääl. Siiski ei lubatud rahvast pühale mäele, vaid ainult Mooses ja Aaron läksid Jumalaga rääkima. Selline oli ettevalmistus lepingu sõlmimiseks. (ptk 19) Jumal ilmutas oma vägevust ja pühadust, eraldatust patust.
   Kristuses on uus leping. Kristus lubab endale ligineda, andestab eksimused ja aitab meil end pühitseda. See on siiski Jumala sõna kuulamise leping, leping neile, kes käivad koos Jumalaga.

   Edasi annab Jumal 10 käsku/keeldu: ei tohi olla muid jumalaid, ei tohi kuju või pilti kummardada ega Jumala nime asjata pruukida. Tuleb pidada hingamispäeva ja austada vanemaid. Ei tohi tappa, abielu rikkuda, varastada, valetunnistust anda ega himustada midagi, mis on teise oma. (20:1-17) Rahvas kardab müristamist ja tuleleeke, aga Mooses jätkab Jumalalt seaduste kuulamist (20:18-21).
    Ja seadusi tuleb erinevate olukordade kohta: altarist (20:22jj), sulastest, tapmistest jm surmajuhtumitest, löömistest, vargustest, võrgutamisest, nõrgemate kohtlemisest, esmasündinute pühitsemisest, aususest, õiglusest, vihamehe aitamisest, puhkeaegadest ja pühade pidamisest (21-23:19). Jumal lubab oma rahva viia tõotatud maale ja hävitada nende vastased, kui nad hoiduvad muude rahvaste ebajumalaist, kisuvad maha nende ebaususambad ja teenivad Jahvet. Siis ta õnnistab ka nende toitu ja tervist (23:20-33)
    Mooses andis Jumala seadused rahvale edasi ja piserdas nende peale ohvriloomade verd, öeldes: "Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal!" (24:8) Siis läksid Mooses ja Iisraeli vanemad üles mäele, kus said süüa ja juua Jumala ligiduses ning nad jäid elama. (ptk 24) Nii sõlmiti leping ja Jumal ilmutas oma armulisust.
    Uues lepingus on käsud kokku võetud käsusse armastada Jumalat ja kaasinimesi. See käsk hõlmab vana lepingu suhetealased käsud: Jumala austamise, aususe, õigluse, abivalmiduse jne. Nii et ka neid vanu käske tasub meenutada. Uue lepingu kinnitamist Jeesuse verega ning tema surma ja ülestõusmist, meenutame tseremoonial, millel on erinevaid nimesid: armulaud, pühaõhtusöömaaeg, Issanda surma mälestamine, eukarist, leivamurdmine..

   Kõikvõimas ja püha Jumal, tänan, et tahad olla meiega lepingus ja ise meid pühitsed! Palun aita meid olla püsivalt avatud su sõnadele ja täita endi osa ses lepingus!

Loe edasi

Kõrbeteekond (Ex 13-18)

2Moosese 13:17-18:27

    "Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse, vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja." (13:17-18)
Iisraeli lapsed olid justkui võitlusvalmis, aga Jumal arvas teisiti. Kui edasi lugeda, on näha, et nad kaldusid tõesti kaeblema ja mõtlema, et Egiptuses oli parem. 

Egiptlased ajasid neid taga ja uppusid (14:1-15:21)

    Jumal käskis iisraellastel mere äärde laagrisse jääda. Kui seal jõudis neile järele Egiptuse sõjavägi, siis iisraellased kartsid ja kaeblesid: "Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra." Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te! näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi. Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!" (14:12-14)
    Jumal käskis Moosesel kepi mere kohale tõsta, et see lõheneks ja iisraellased saaks kuiva maad mööda läbi minna. Kui egiptlased neile järgnesid, tõstis ta jälle kepi, vesi tuli tagasi ja egiptlased uppusid. Jumal lisaks takistas nende liikumist, et nad ei jõuaks kaldale tagasi. (14:15-30) Siis iisraellased uskusid Jumalat ja Moosest ning laulsid Jahve ja tema vägevuse kiituseks (14:31-15:21).

Kibe vesi sai joodavaks (15:22-27)

    Peagi aga hakkasid nad jälle hädaldama, sest ei leidnud vett ja kui leidsid, ei kõlvanud see juua. Jumal juhatas Moosest, kuidas vesi joodavaks saada.

Toidupuuduses said nad `mannat` (16:1-36)

    Mõne aja pärast kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu[..]: "Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada." (16:2-3)
    Siis said nad toitu, mille nimetasid mannaks. See oli ühtlasi hingamispäeva pidamise õpetamiseks. Kuuel hommikul said nad seda koguda, seitsmendal ei olnud, mida koguda. Muidu manna järgmiseks päevaks ei säilinud, aga kuuendal päeval tuli topelt valmistada ja siis see säilis.

Vesi kaljust (17:1-7)

    Millalgi oli rahval jälle janu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: "Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?" (3) Mooses hüüdis Issanda poole ning Issand käskis lüüa kepiga kaljut, et vett saada.

Lahing palve toel (17:8-16)

    Siis tulid amalekid iisraellastega sõdima ja need saatsid mehi neile vastu. Mooses aga palvetas. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas.  Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. (11-12)
Koostöös - sõdides ja palvetades - nad võitsid.

Mooses jagas oma koormat (18:1-27)

    Moosese äi tuli külla ja rõõmustas, kuuldes kõigest heast, mis Jahve oli Iisraeli rahvale teinud. Järgmisel päeval pani ta tähele, et Mooses tegeles üksi kõigi rahva küsimustega, ning soovitas vastutust jagada, jättes endale vaid raskemad probleemid. Nii ta tegigi: valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise. (25-26)
    Nii loodi juba sel ajal väikegrupid koguduse elu paremaks korraldamiseks. Üks juht ei jaksa ju kõike. 

    Pärast orjusest lahkumist tuleb ette raskusi, aga Jumal on oma rahvaga, õpetab ja juhatab neid.

Loe edasi

Vabadusvõitlus (Ex 5-13)

2Moosese 4:29-13:22

    Kui Mooses oli kohtunud Aaroniga ja rääkinud talle Jumala plaanist ja ülesandest, kutsusid nad iisraellaste vanemad kokku ja rääkisid neilegi Jumala plaanist. (4:29-31) Seejärel läksid Mooses ja Aaron Jumala juhise kohaselt vaaraolt küsima, et see lubaks Iisraeli lastel minna oma maalt ära kõrbesse oma Jumalale ohverdama. Vaarao ei tahtnud aga niipalju tööjõudu kaotada ning arvas, et neid on vaja rohkem rõhuda, et neil ei jätkuks aega muust mõtelda.  (5:1-19)  Nii kaeblesid nende ülevaatajad Moosesele ja Mooses Jumalale, et lubatud pääste asemel on olukord raskemaks läinud. (5:20-23)
   Jumal julgustas, et ta on nende Jumal ja viib nad orjusest välja tõotatud maale.  Ka Mooses vajas julgustamist, et uuesti minna vaaraolt Iisraeli laste vabastamist nõudma. (6:1-7:9)
   Seejärel algas vaaraoga kauplemine, kus Jumal Moosest egiptlaste nuhtlemistega toetas. Esimesi nuhtlusi oskasid Egiptuse võlurid järgi teha, aga peagi pidid nad tunnistama, et Jumal on vägevam (8:14-15). Edasi eraldas Jumal oma rahva, nii et neid nuhtlused ei puudutanud. Seepeale hakkas vaarao vähehaaval järele andma, aga võttis korduvalt oma loa tagasi. Mooses jäi oma nõudmiste juurde, minna kõige perede ja loomadega. (8:18-28, 9:4-7,26-35, 10:7-11,22-28) Viimase nuhtluse, esmasündinute tapmise järel vaarao lausa ajas iisraellased minema. Selleks pidid nad oma uksepiitu talle verega määrima, et surmaingel neist mööda läheks. Niimoodi nad saidki lõpuks Egiptuse orjusest tulema ja selle mälestuseks seati sisse paasapüha tähistamine. (Ptk 12-13)
   Nuhtlused ilmutavad, et Jahve on egiptlaste jumalustest - nagu Niiluse jõgi, Päike ja vaaraole omistatud jumalikkus - vägevam. Võideldes mingi pahe või halva harjumusega võib ka minna vabanemiseni aega, aga järjekindlus koostöös Jumalaga viib sihile.

Loe edasi