Kõrbeteekond (Ex 13-18)

2Moosese 13:17-18:27

    "Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse, vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja." (13:17-18)
Iisraeli lapsed olid justkui võitlusvalmis, aga Jumal arvas teisiti. Kui edasi lugeda, on näha, et nad kaldusid tõesti kaeblema ja mõtlema, et Egiptuses oli parem. 

Egiptlased ajasid neid taga ja uppusid (14:1-15:21)

    Jumal käskis iisraellastel mere äärde laagrisse jääda. Kui seal jõudis neile järele Egiptuse sõjavägi, siis iisraellased kartsid ja kaeblesid: "Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra." Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te! näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi. Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!" (14:12-14)
    Jumal käskis Moosesel kepi mere kohale tõsta, et see lõheneks ja iisraellased saaks kuiva maad mööda läbi minna. Kui egiptlased neile järgnesid, tõstis ta jälle kepi, vesi tuli tagasi ja egiptlased uppusid. Jumal lisaks takistas nende liikumist, et nad ei jõuaks kaldale tagasi. (14:15-30) Siis iisraellased uskusid Jumalat ja Moosest ning laulsid Jahve ja tema vägevuse kiituseks (14:31-15:21).

Kibe vesi sai joodavaks (15:22-27)

    Peagi aga hakkasid nad jälle hädaldama, sest ei leidnud vett ja kui leidsid, ei kõlvanud see juua. Jumal juhatas Moosest, kuidas vesi joodavaks saada.

Toidupuuduses said nad `mannat` (16:1-36)

    Mõne aja pärast kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu[..]: "Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada." (16:2-3)
    Siis said nad toitu, mille nimetasid mannaks. See oli ühtlasi hingamispäeva pidamise õpetamiseks. Kuuel hommikul said nad seda koguda, seitsmendal ei olnud, mida koguda. Muidu manna järgmiseks päevaks ei säilinud, aga kuuendal päeval tuli topelt valmistada ja siis see säilis.

Vesi kaljust (17:1-7)

    Millalgi oli rahval jälle janu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: "Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?" (3) Mooses hüüdis Issanda poole ning Issand käskis lüüa kepiga kaljut, et vett saada.

Lahing palve toel (17:8-16)

    Siis tulid amalekid iisraellastega sõdima ja need saatsid mehi neile vastu. Mooses aga palvetas. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas.  Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. (11-12)
Koostöös - sõdides ja palvetades - nad võitsid.

Mooses jagas oma koormat (18:1-27)

    Moosese äi tuli külla ja rõõmustas, kuuldes kõigest heast, mis Jahve oli Iisraeli rahvale teinud. Järgmisel päeval pani ta tähele, et Mooses tegeles üksi kõigi rahva küsimustega, ning soovitas vastutust jagada, jättes endale vaid raskemad probleemid. Nii ta tegigi: valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise. (25-26)
    Nii loodi juba sel ajal väikegrupid koguduse elu paremaks korraldamiseks. Üks juht ei jaksa ju kõike. 

    Pärast orjusest lahkumist tuleb ette raskusi, aga Jumal on oma rahvaga, õpetab ja juhatab neid.