Kandkem meeleparanduse vilja (Lk 3)

Lk 3:1-20

Luukas paneb kirja, milliste valitsejate ajal Johannes kuulutas, et oleks teada, millal see toimus. (1-2)
Johannes "kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks" (3). Selle väljendi tõlkimine mingisse loodusrahva keelde olevat võtnud mitu päeva, sest nad ei tundnud vastavaid mõisteid: meeleparandus, ristimine, patt, andestus.. Kuidas siis väljendada neid muude nähtuste kaudu?
ss 4-6 kutsuvad valmistama Issandale teed. Võib võrrelda inimese siseelu ettevalmistamisega Jeesust uskuma ja vastu võtma: nii et inimene saab välja oma kuristikest suutes uskuda armastust ja hoolimist ning teisalt on vaja vähendada uhkuse mägesid.
Edasi manitseb Johannes väljendama oma meelemuutust tegudes, andes ka väga konkreetseid nõuandeid. 
"Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud!"
"Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!" Kas streik palga pärast on siis keelatud? Või on streik pigem osa palgaläbirääkimistest, mitte väljapressimine?
Kui igaüks ei satu olukorda, kus neid juhiseid rakendadda, siis kolmas on laiemale ringile: "Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!"
Jagada võib muidugi kõike muud vajalikku peale toidu ja riiete. Juhtus nii, et õhtul, kui seda lugesime, plaanis keegi kõrvaklappide ostmist ja kellelgi teisel olid just ühed üle... :-)

Tänapäeval võib vaesus olla seotud alkoholi või narkosõltuvusega. Siis on juba raske aidata, aga abiks on ka, kui saame neid sõltuvusi ennetada külvates igasugust head, toetades perede püsimist, häid suhteid jne, sest sõltuvustesse põgenetakse tavaliselt raskuste eest või tühjusetundest.

Nii Johannes manitses ja kuulutas Messias Jeesuse tulekut, kes ristib Püha Vaimu ja tulega, puhastab ja teeb võimelisemaks tegema head.

Jumal, palun aita meil olla jätkuvalt avatud sinu valitsusele, mis kutsub tegema head ja hoiduma kurjast.

Loe edasi

"Pean olema selles, mis on mu Isa oma" (Lk 2:49)

Lk 2:22-53

Jeesuse vanemad järgisid juutidele antud Jumala seadusi. Tuvide ohverdamine näitab, et nad ei olnud jõukate hulgast.
Minnes Pühakirja käsku täites templisse, kohtasid nad Siimeoni, kes oli sinna tulnud Püha Vaimu õhutusel ning rääkis neile Jumala ilmutatut. (ss 22-35)
Seal oli ka naisprohvet Anna ( või Hanna), kelle kaudu Jumal oma plaane ilmutas (ss 36-38).
Aidaku Jumal meil olla avatud tema juhtimisele olgu siis otseselt meile midagi ilmutades või kirjapandud seaduste/põhimõtete kaudu.
Ning olgu kristlaste kooskäimised kohaks, kus Jumal saab oma tahet ilmutada.

Jeesus kasvas, õppis, arenes nagu iga tavaline laps. Ta ei teadnud kohe kõike. (s 40)
Järgmine lugu on sellest ajast, kui Jeesus hakkas täisikka jõudma. Juudid nimelt võtsid noormehed täisealiste sekka juba 13-aastaselt.
Joosep ja Maarja käisid igal aastal paasapühade ajal Jeruusalemmas (s 41), kuigi nad elasid nii kaugel, et seaduse järgi poleks olnud vaja igal aastal tulla. Võimalik, et puusepal oli ka rohkem liikumisvabadust kui looma- ja põllupidajatel.
12-aastaselt võeti Jeesus kaasa ja noormees kasutas võimalust, et templisse kogunenud õpetajatega vestelda. See haaras teda niivõrd, et ta unustas kojumineku. (42-43)

"Kõik, kes teda kuulsid, olid hämmastunud tema mõistusest ja ta vastustest.
Ja Jeesuse vanemad olid teda nähes jahmunud ning ta ema ütles talle: "Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud." 
Ent tema ütles neile: "Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?" " (ss 47-49)

Paistab, et tema arusaamine Jumala asjadest olid silmapaistev ning et ta oli ka eriliselt teadlik oma taevasest Isast.
Ometi läks ta vanematega tagasi Naatsaretti, kuulas jätkuvalt nende sõna ning kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures." (51-52)
Nii on siin eeskuju huvituda pühendunult Jumala asjadest, aga ka alistuda neile, kellele maises elus parajasti vaja.

Mingi paralleeli võib leida ka takistustega me plaanides: tuleb otsustada, kas võidelda takistustega, oodata paremat aega või loobuda hoopis.

Jumal, tänan, et saame olla su lapsed!
Palun aita meid meie olukordades ära tunda, millal, kellele ja millele tuleks alistuda ning millal see läheks vastuollu sinu tahtmise ja plaanidega.

Loe edasi

Jumal peab oma sõna (Lk 1:57-)

Lk 1:57-80

Eliisabeti laps sündis, sugulased tahtsid teda isa järgi Sakariaseks nimetada, aga vanemad ütlesid, et ta nimi peab olema Johannes, nagu ingel oli öelnud. Selle otsuse peale tuli Sakariase kõnevõime tagasi ja ta hakkas Jumalt kiitma ning prohvetlikult rääkima.

Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga. (ss 65-66)
Ilmselt oli see aukartus Jumala ees, kes andis vanapaarile lõpuks lapse, võttis ära ja andis tagasi Sakariase kõnevõime, ning Sakariase prohveteeringute tõttu.

"Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi" (ss 68-70)
68.a tõlkes on Jumal "tulnud katsuma oma rahvast", kreeka sõna paistab tähendavat vaatama tulemist, külastamist.
Sarv sümboliseeris Vanas Testamendis jõudu.
Võimast päästet Taaveti järglase kaudu oli Jumal prohvetite kaudu ammu lubanud.

"päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,  vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. " (ss 71-73)
Ilmselt ootasid juudid eelkõige päästet Rooma ja teiste rahvaste ülemvõimu alt, aga Jeesus tuli päästma pattudest. Siiski võib Jumal meid päästa ka maiste vaenlase käest, kui vajalikuks peab.
Veelkord meenutab Sakarias Jumala lubadust, lausa lepingut ja vannet juutide esiisale Aabrahamile, ja selle täitumist. Jumal pidas oma sõna ja küllap teeb seda nüüdki.

"et ta laseb meid päästetuina meie vaenlaste käest kartmatult teda teenida pühaduses ja õiguses tema ees kogu meie eluaja." (74-75)
Me ei pea kartma vaenlasi, olgu selleks siis inimesed, patud või miski muu.  Jumal päästab neist, et saaksime teda teenida, elades suhtes temaga ja tema vääriliselt. Ning saame elada Jumala ees - tema hinnang meile on kõige olulisem, inimeste hinnangud võivad olla ekslikud. 

 "Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises" (76-77)
Sakarias rääkis kõigepealt Jeesusest, kelle tulekuks Johannes pidi rahvast ette valmistama, alles siis oma pojast. Algusest pealt tehti selgeks, et tema on teevalmistaja, Issand ise alles tuleb. Aga ka teevalmistamine oli oluline ülesanne.
Pääste on tihedalt seotud pattude andeksandmisega. Mõistame ja kogeme päästet siis, kui näeme oma patte, vajadust andestuse järele ja saame andeks ning anname andeks teistele. Siiski ei tähenda see ainult päästet süüst, vaid ka abi muutuda (isegi kui see aega võtab).

Tänan, Jumal, et pead oma sõna, isegi kui see ei täitu alati nii, nagu meie ootame. Tänan, et andestad me eksimused ja annad igavese elu ja teed meid võimeliseks tegema sinu tahtmist, mis on lõppkokkuvõttes kõige parem.

Loe edasi