5. veebr 2013
L.
Lk 1:57-80
Eliisabeti laps sündis, sugulased tahtsid teda isa järgi Sakariaseks nimetada, aga vanemad ütlesid, et ta nimi peab olema Johannes, nagu ingel oli öelnud. Selle otsuse peale tuli Sakariase kõnevõime tagasi ja ta hakkas Jumalt kiitma ning prohvetlikult rääkima.
Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga. (ss 65-66)
Ilmselt oli see aukartus Jumala ees, kes andis vanapaarile lõpuks lapse, võttis ära ja andis tagasi Sakariase kõnevõime, ning Sakariase prohveteeringute tõttu.
"Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi" (ss 68-70)
68.a tõlkes on Jumal "tulnud katsuma oma rahvast", kreeka sõna paistab tähendavat vaatama tulemist, külastamist.
Sarv sümboliseeris Vanas Testamendis jõudu.
Võimast päästet Taaveti järglase kaudu oli Jumal prohvetite kaudu ammu lubanud.
"päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. " (ss 71-73)
Ilmselt ootasid juudid eelkõige päästet Rooma ja teiste rahvaste ülemvõimu alt, aga Jeesus tuli päästma pattudest. Siiski võib Jumal meid päästa ka maiste vaenlase käest, kui vajalikuks peab.
Veelkord meenutab Sakarias Jumala lubadust, lausa lepingut ja vannet juutide esiisale Aabrahamile, ja selle täitumist. Jumal pidas oma sõna ja küllap teeb seda nüüdki.
"et ta laseb meid päästetuina meie vaenlaste käest kartmatult teda teenida pühaduses ja õiguses tema ees kogu meie eluaja." (74-75)
Me ei pea kartma vaenlasi, olgu selleks siis inimesed, patud või miski muu. Jumal päästab neist, et saaksime teda teenida, elades suhtes temaga ja tema vääriliselt. Ning saame elada Jumala ees - tema hinnang meile on kõige olulisem, inimeste hinnangud võivad olla ekslikud.
"Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises" (76-77)
Sakarias rääkis kõigepealt Jeesusest, kelle tulekuks Johannes pidi rahvast ette valmistama, alles siis oma pojast. Algusest pealt tehti selgeks, et tema on teevalmistaja, Issand ise alles tuleb. Aga ka teevalmistamine oli oluline ülesanne.
Pääste on tihedalt seotud pattude andeksandmisega. Mõistame ja kogeme päästet siis, kui näeme oma patte, vajadust andestuse järele ja saame andeks ning anname andeks teistele. Siiski ei tähenda see ainult päästet süüst, vaid ka abi muutuda (isegi kui see aega võtab).
Tänan, Jumal, et pead oma sõna, isegi kui see ei täitu alati nii, nagu meie ootame. Tänan, et andestad me eksimused ja annad igavese elu ja teed meid võimeliseks tegema sinu tahtmist, mis on lõppkokkuvõttes kõige parem.
Eliisabeti laps sündis, sugulased tahtsid teda isa järgi Sakariaseks nimetada, aga vanemad ütlesid, et ta nimi peab olema Johannes, nagu ingel oli öelnud. Selle otsuse peale tuli Sakariase kõnevõime tagasi ja ta hakkas Jumalt kiitma ning prohvetlikult rääkima.
Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga. (ss 65-66)
Ilmselt oli see aukartus Jumala ees, kes andis vanapaarile lõpuks lapse, võttis ära ja andis tagasi Sakariase kõnevõime, ning Sakariase prohveteeringute tõttu.
"Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi" (ss 68-70)
68.a tõlkes on Jumal "tulnud katsuma oma rahvast", kreeka sõna paistab tähendavat vaatama tulemist, külastamist.
Sarv sümboliseeris Vanas Testamendis jõudu.
Võimast päästet Taaveti järglase kaudu oli Jumal prohvetite kaudu ammu lubanud.
"päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. " (ss 71-73)
Ilmselt ootasid juudid eelkõige päästet Rooma ja teiste rahvaste ülemvõimu alt, aga Jeesus tuli päästma pattudest. Siiski võib Jumal meid päästa ka maiste vaenlase käest, kui vajalikuks peab.
Veelkord meenutab Sakarias Jumala lubadust, lausa lepingut ja vannet juutide esiisale Aabrahamile, ja selle täitumist. Jumal pidas oma sõna ja küllap teeb seda nüüdki.
"et ta laseb meid päästetuina meie vaenlaste käest kartmatult teda teenida pühaduses ja õiguses tema ees kogu meie eluaja." (74-75)
Me ei pea kartma vaenlasi, olgu selleks siis inimesed, patud või miski muu. Jumal päästab neist, et saaksime teda teenida, elades suhtes temaga ja tema vääriliselt. Ning saame elada Jumala ees - tema hinnang meile on kõige olulisem, inimeste hinnangud võivad olla ekslikud.
"Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises" (76-77)
Sakarias rääkis kõigepealt Jeesusest, kelle tulekuks Johannes pidi rahvast ette valmistama, alles siis oma pojast. Algusest pealt tehti selgeks, et tema on teevalmistaja, Issand ise alles tuleb. Aga ka teevalmistamine oli oluline ülesanne.
Pääste on tihedalt seotud pattude andeksandmisega. Mõistame ja kogeme päästet siis, kui näeme oma patte, vajadust andestuse järele ja saame andeks ning anname andeks teistele. Siiski ei tähenda see ainult päästet süüst, vaid ka abi muutuda (isegi kui see aega võtab).
Tänan, Jumal, et pead oma sõna, isegi kui see ei täitu alati nii, nagu meie ootame. Tänan, et andestad me eksimused ja annad igavese elu ja teed meid võimeliseks tegema sinu tahtmist, mis on lõppkokkuvõttes kõige parem.
0 kommentaari:
Postita kommentaar