Enne võitu võib minna raskemaks

Kohtumõistjate ptk 6-7

Midjan ja Amalek vaevasid Iisraeli, hävitades alatasa nende vilja ja karja. Iisraellased kisendasid Jumala poole, aga vastuseks oli, et nad ei ole teda kuulda võtnud ja ebajumalaist hoidunud. Lõpuks siiski tuli ingel ühe Iisraeli mehe Gideoni juurde, kes salaja vilja peksis.
Ingli sõnade peale, et Issand on temaga, väljendas Gideon pahameelt: "Kui Issand on meiega, mispärast on siis see kõik meid tabanud? Ja kus on kõik tema imeteod, millest meie vanemad meile on jutustanud, öeldes: Eks ole Issand meid Egiptusest ära toonud? Aga nüüd on Issand meid maha jätnud ja Midjani kätte andnud!" (13)

Vahel on lood kehvasti ja vaatamata palvetamisele, ei paista lahendust kusagilt. Tundub, et Jumal ei kuule palveid ning on meid üldse maha jätnud. Kas pole sellises olukorras tavaline Jumalale etteheiteid teha? Eriti peaks ta ju õnnistama häid ja talle meelepäraseid ettevõtmisi ning aitama oma lapsi igasuguse kurja vastu?  Siis võivad ka julgustavad sõnad kõlada õõnsalt ja vaid osatada haava, et Jumal ei ole selles küsimuses aidanud..

Jumal ei vastanud Gideoni etteheitele, vaid saatis ta probleemi lahendama.

Siis pöördus Issand tema poole ja ütles: "Mine selles oma jõus ja päästa Iisrael Midjani käest! Tõesti, ma läkitan sind!" 
Aga Gideon vastas temale: "Oh Issand, millega mina Iisraeli päästan? Vaata, minu tuhatkond on kõige nõrgem Manasses ja mina olen noorim oma isa peres." 
 Siis ütles Issand temale: "Et mina olen sinuga, siis sa lööd midjanlased maha nagu üheainsa mehe." 
 Aga Gideon vastas: "Kui ma olen nüüd sinu silmis armu leidnud, siis tee mulle üks tunnustäht, et sina oled see, kes minuga räägib!" (14-17)

Gideon ei pidanud end kuigi sobivaks, aga Jumal nägi temas potentsiaali. Ta oli vestlust alustanud julgustusega ja andis nüüd ka küsitud tunnustähe. 

Esimene ülesanne oli ebajumala Baali altar maha kiskuda, ehitada altar Jahvele ja seal ohverdada. Gideon kartis seda teiste nähes teha ja tegi öösel. Inimesed küll tahtsid teda pärast selle eest surmata, aga võtsid kuulda Gideoni isa nõu: las Baal ise riidleb Gideoniga, kui ta jumal on. 

Siis kogunesid jälle midjanlased ja amalekid Iisraeli vastu. Gideon kutsus Püha Vaimu õhutusel Iisraeli väehulgad kokku, siis aga küsis uuesti ja lausa kaks korda Jumalalt kinnitust, kas too ikka annab neile vaenlaste üle võidu. Inimlike jõududega olnukski raske võita ning Jumal vastas kannatlikult ka neile kinnituse soovidele. 

Algul oli Jumal Gideonile öelnud: "Mine selles oma jõus ja päästa Iisrael Midjani käest!" (6:14) aga nüüd, kui Gideon on sõjaväe kokku kutsunud ja kinnitaust saanud, juhatas Jumal teda suurema hulga mehi koju tagasi saatma (7:2jj). Mõned väidavad, et kummardades vee joomine oli kuidagi seotud allikate kummardamisega, mistõttu polnud need mehed nii jagamatult Jahvele pühendunud ja seepärast saadeti ära. Teisalt, peost vee lakkumiseks olevat olnud vaja relvad käest panna, mis sõjaväelasele ei kõlba ja seega polnud nemad inimliku mõõdupuu järgi kõige sobivamad sõdurid. Igal juhul muutus võit järgijäänud 300 mehega inimlikult veel võimatumaks, aga teades Gideoni kartlikkust, pakkus Jumal juba ise veel ühe kinnitava märgi välja (7:10jj).

Jumal andis kõhklevale Gideonile võimatu ülesande, aga julgustas sealjuures palju. Ta tahtis selgelt näidata, et võit ei tulnud iisraellaste oma jõuga, vaid Jumalalt. Ja võit tuli. Kuigi Jumal läkitab, tuleb teha temaga koostööd. Oma jõust ei piisa, et võita ebajumalaid, patte ja mitmesuguseid muid väljakutseid.

Loe edasi

Valitud Jumala sõpradeks

Johannese 15:9-17

“Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.  Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin." (12-14)

Jeesus sai oma armastuse Jumal-Isalt ning andis edasi oma jüngritele. Tundub ehk veider, et ta seostab armastuse käskude pidamisega, teisalt võtabki ta oma käsud kokku käsuga armastada. Jeesusele oli eeskujuks tema ja Taevaisa vaheline armastus, meile on järgimiseks Jeesuse eeskuju. Ta andis meie eest oma elu, mitte ainult ristisurmas, vaid ka ringi käies ja õpetades Jumala teedest, tervendades, andestades, lootust andes ja jüngreid enda töö jätkajaks kasvatades..

"Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt." (15)

Enne Jeesust, Vana Testamendi ajal oli Jumala ja ta rahva suhetes olulisel kohal Jumala käskude-seaduste pidamine. See oli rohkem isanda ja orja või sulase suhe. Siiski ka tol ajal oli Jumalale tema konkreetne kuulda võtmine olulisem kui ohvrirituaalid. (1Sm15:22) Jeesuses tuli Jumal meile lähemale, elades inimesena inimeste hulgas. Ta jagas meiega sõbra kombel head, mis tal oli. Sõbrad ju jagavad. Teisalt sõbrad ka kuulavad ja võtavad üksteise nõu kuulda. Selles mõttes ehk polegi nii veider, et Jeesuse sõber olemiseks tuleb ta käske, õpetust järgida. Sõprus tähendab ka, et on mingid ühised huvid, tegevused, väärtused. Ka sel juhul pole nii raske teist kuulda võtta.

Meil on erinevaid kogemusi inimestest sõpradega, mõned head, mõned ehk halvad. Kas ja kuidas mõjutavad need kogemused mu usaldust Jeesuse kui sõbra vastu? Kuidas need mõjutavad mu enda sõber-olemist?

"Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel." (16)

Meil on vabadus valida õpetajaid ja ka jumalaid, kellesse uskuda. Ometi ka Jumal valib ja kutsub inimesi. Jeesuse järgijatena võime öelda, et tema on meid valinud ja kujundamas, et kannaksime vilja, mis on igavikulise väärtusega. Isegi kui vahel me ei näe parajasti hästi endi juures neid vilju, on siiski julgustav teada, et Jumal on meid valinud. Usuelu ja selle viljad ei ole meie endi ponnistus, vaid koostöö Jumalaga. Ta on kutsunud meid lootusega, et kanname head vilja.
Ta lubab ka meie palveid kuulda võtta, 'Jeesuse nimel' - s.t kui tema tahtmisega kooskõlas palume.

Jeesus, tänan, et oled meid valinud ja tahad, et kannaksime head vilja! Palun anna andeks, kui me pole sind alati kuulda võtnud ja kui me pole piisavalt armastanud! Palun aita meid järjest paremini järgida su eeskuju!

Loe edasi

Jumal ilmutab end raskustes (1Ms 26)

(mõtteid ühelt koguduse koosviibimiselt)

1.Moosese 26:1-25

   "Aga maal oli nälg... Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin! Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile." (1-3)


   Jumal ilmutas ennast Iisakile siis, kui maal oli nälg. Iisakil oli ilmselt plaan minna Egiptusesse, lootes sealt kergemini leiba saada. Aga Jumalal oli plaan teda õnnistada, kui ta jääb usuga sinna, kus ta on. Jumal ilmutab ennast pigem siis, kui meil on 'nälg' - kui on mingi raskus või probleem või häda või ka nälg Jumala järele. Siis oleme ehk ka avatumad ja tunneme rohkem vajadust teda kuulata? Kui tundub, nagu Jumal igapäevaelus ei ilmutaks end piisavalt, kas võib loota, et hädaolukorras ta siiski ilmutab?


   Jumal oli ustav ja pidas Aabrahamile antud tõotust, õnnistades ja hoides Iisakit. Isegi kui Iisak, kartes oma elu pärast, kordas oma isa viga ja valetas, et ta naine on ta õde, ei karistanud Jumal teda. Siiski laskis ta vale ilmsiks tulla ja manitses Iisakit vilistide kuninga suu läbi (8-10). Vilistid olid moraalsemad, kui Iisak oli kartnud. Mittekristlased võivad vahel osutuda moraalsemaks kui kristlased. On ju neilgi südametunnistus ja tervet mõistust.

    Õnnistamine tähendas, et mida Iisak tegi, see läks korda - ta külvas ja saak oli sajakordne (12). Tema rikkaks saamist on huvitavalt kirjeldatud: "Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks." (13) Ilmselt tundus loo kirjutajale, et 'läks rikkaks' ei kirjelda olukorda piisavalt. Siiski ei tulnud õnnistus käed rüpes istudes, Iisak pidi kõigepealt külvama, et vili saaks kasvada. Nii saab Jumal õnnistada neid, kes ikka midagi teevad.

    Vilistid ajasid kadedusest Iisaki isa Aabrahami kaevatud kaevud kinni. Iisak kaevas need kaevud uuesti lahti ja kui ühe ja teise pärast oli vilistidega tüli, siis kaevas ta järgmise. Vett oli ju elamiseks tarvis. Samamoodi on meil elamiseks tarvis Jumalat. Mitmesugused asjaolud, tegevused, inimesed võivad takistada meie ühendust Jumalaga. Siis on meie kaev nagu mulda täis aetud ja vajab lahti kaevamist. Mis on see muld mu elus ja kus kohtades on mul vaja uuesti kaevata, et Jumala elustava veeni jõuda? 

   Kui Iisak oli jäänud paigale, külvanud ja saanud rikkaliku saagi ning kui ta oli uuesti kaevanud kaevud, mille vilistid kinni olid ajanud, siis ilmselt oli tema usk Jumalasse kasvanud (22). Jumal ilmutas end talle jälle ja julgustas teda. Nüüd ehitas Iisak altari, et Jumalat kummardada. Enne seda pole kirjutatud, et ta oleks altari ehitanud. See võis olla tema esimene tõsisem Jumala kummardamine. Iisaki usk oli kasvanud elades igapäevaelu Jumala näidatud kohas, koos kõigi selle väljakutsetega. 

   Jumal, kõige loodu Valitseja, tänan, et sa tahad meid õnnistada! Palun aita meil kuulata su juhtimist ja teha oma osa, et kasvada su tundmises ja usaldamises! 

Loe edasi

Jumalat tuleb mõista vaimselt

1Kr1-3
   
    Korintlastel oli igasugust vaimulikku õnnistust, tarkust, armuande, aga nad vaidlesid, milline jutlustaja on parem. Seda nimetas Paulus lihalikuks ja lapsikuks käitumiseks. (Ptk 1; 3:1-4) Igalt õpetajalt on midagi õppida ja keegi neist pole täiuslik. Mõni võib rohkem meeldida või kõnetada, aga teisedki on vajalikud.
   Kui erinevate uskumustega kristlased üksteist valeõpetajateks kuulutavad, kellel on siis õigus? Kuskil ilmselt on piir, mis on õige ja mis vale, aga maises elus on kõigi tunnetus piiratud. Seepärast ei tohiks teistsuguseid kristlasi kergekäeliselt eksinuiks kuulutada, vaid pigem õppida neilt, mis neil head on. Keskmes peaks olema Kristuse isik, mitte tema austamisviiside detailid.
   Nii kuulutas Paulus eelkõige ristilöödud Kristusest, kelle Jumal surnuist üles äratas, et kuulajate usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.
  Jumala tarkus ei vasta mõnikord inimeste ootustele, aga see ei tähenda, nagu me poleks võimelised seda üldse mõistma, sest ka mõistus on meile antud Jumala mõistmiseks. Siiski, ainult inimlikust tarkusest ei piisa, Jumala saladuste tunnetamiseks on vaja ka Püha Vaimu ilmutust.

    "Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1:26-29)

    Kes on inimeste silmis vägevad, targad, edukad, kuulsad ei pruugi Jumalat tunda. Jumal võtab lõpuks vastu hoopis need, kes oma nõrkustes ja ebatäiuslikkuses toetuvad Temale ja õpivad Teda tundma.
   
   Jeesus Kristus, kõige loodu valitseja, kes elasid inimesena, lasksid end meie pärast risti lüüa ja tõusid surnuist üles, palun aita meil tunda sind järjest paremini oma igapäevastes väljakutsetes! Taevaisa, aita meil olla avatud, et Püha Vaim meile jätkuvalt ilmutaks sinu saladusi ja sinu head tahet ja aitaks seda täita!

Loe edasi

See pole tühine sõna, vaid teie elu

5 Moosese 32.

Moosese lahkumislaul

1 "Pange tähele, taevad, sest mina räägin,
ja kuule, maa, mu suu kõnesid! 
2 Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena,
nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!"

Mooses kutsub üles end kuulama ja soovib, et ta kõneldu mõjuks nagu vesi taimestikule - kastaks ja kustutaks janu.

3 "Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale! 
4 Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged.Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane."

Jumal väärib austust, tema on kõige alus, täiuslik, ustav, õige ja õiglane.

5 "Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv. 6 Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud."

Jumala rahvas saab aga noomida, et nad on nurjatud ja pöörased, rumalad ja tänamatud oma Looja ja taevase Isa vastu.

7 "Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!"

Ajaloost tasub õppida ja veel elavate esivanemate lugusid kuulata. Isegi enese elukogemustele tasub vahel tagasi vaadata, et näha, kuidas sind on siiamaani juhitud.

8 "Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid..."

Igale rahvale on seatud oma piirid..

9 "sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. 10 Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera. 11 Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel."

Jumal hoolitses ja hoolitseb oma rahva eest ning kaitseb mitmel moel. Vanas Testamendis on lugusid, kuidas Jumal aitas sissetungijaid võita. Kristlaste ajaloos on hulgaliselt lugusid, kuidas Jumal on kedagi isiklikult mingis olukorras kaitsnud, hoidnud, aidanud. Tuleb neilt vaid küsida.

12 "Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga. 13 Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju..."

On aegu, nii üksikisikutel kui rahvastel, kui Jumal on au sees, tema juhtimist ja abi otsitakse ning Jumal õnnistab. Näiteks Eesti viimane  iseseisvumine verd valamata.

15 "Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut. 16 Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega. 17 Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud. 18 Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu."

Aga headel aegadel on oht Jumal unustada või temast tüdida ja otsida uusi põnevaid õpetusi üleloomulikest nähtustest. Teisalt võivad mõned ka raskustele ja hädadele vaadates Jumalas pettuda ja temast eemalduda. Aga vaatamata välisele põhjusele on Jumalast eemaldumise alus sama: inimesed unustavad, et Jumal on neile elu andnud ja seda hea eesmärgiga.

19 "Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast. 20 Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust..."

Kui inimesed Jumala, oma Looja unustavad, kas on siis ebaõiglane, kui ka Jumal pahandub ja laseb raskusi tulla? Kuigi Jumal vahel vihastab või muul põhjusel ei kaitse, siiski saatis ta Jeesuse, oma Poja, et lepitada endaga kõiki inimesi kõigist rahvaist, kes vaid usuvad ja usaldavad Jumalat, ning anda neile igavikus ilma kurja ja vaevata elu. 

36 "...Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. 37 Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid, 38 ... Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks! 39 Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest. 40 Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan: 41 kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad. ... 43 Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale."  

Jumal tahab oma rahvast aidata jõuda õigele arusaamisele, et tema käes on kõrgeim võim elu ja surma ja igaviku üle. Kõik muu, millele loodetakse Jumala asemel, ei aita, kui Jumal lõpuks enda ja oma rahva vastastele tasuma hakkab. Paradiis on täielik alles siis, kui kõik kuri on kõrvaldatud.

45 "Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile, 46 siis ta ütles neile: "Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi! 47 Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida." 

Kokkuvõtteks rõhutab Mooses veelkord, et kuuldud sõnad on olulised. Need ei ole tühised sõnad, mille võib kõrvust mööda lasta, vaid neist sõltub kuuljate elu. Ka Jeesus rääkis, et tema sõnad toovad elu - tõelise, igavikulise, Looja ja loomise hea eesmärgiga kooskõlas oleva elu.

Loe edasi

Valelikud toovad hukatust, ellujäänud pühad on Jumala kaitse all

Jesaja 3-4, 5

Rahvalt võetakse juhtid ja upsakaid karistatakse. Järgi jäävad vaid pühad ning Jumal ise kaitseb neid. (3-4)
    Jumala rahvast võrreldakse viinamäega. Jumal hoolitses nende eest - tõi Egiptusest ja andis seadused - aga oodatud õiguse ja õigluse asemel elab rahvas ülekohtuselt. ( 5 :1-7)
   Nad peavad joomapidusid ega märka Jumala toimimist. Nad väänavad tõde: kuulutavad halva heaks ja vastupidi.
  "Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!  Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad! Häda neile, kes on vägevad veini jooma ja vahvad mehed vägijooki segama, kes meelehea eest annavad õiguse süüdlastele ja võtavad õiguse õigetelt!" (5:20-23)

   Ülekohtuste, korrumpeerunute ja tõeväänajate pärast tabab karistus lõpuks kogu rahvast. Isegi kui õiged jäävad elama, saab maa laastatud valelike pärast.

Loe edasi