Jumal ilmutab end raskustes (1Ms 26)

(mõtteid ühelt koguduse koosviibimiselt)

1.Moosese 26:1-25

   "Aga maal oli nälg... Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin! Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile." (1-3)


   Jumal ilmutas ennast Iisakile siis, kui maal oli nälg. Iisakil oli ilmselt plaan minna Egiptusesse, lootes sealt kergemini leiba saada. Aga Jumalal oli plaan teda õnnistada, kui ta jääb usuga sinna, kus ta on. Jumal ilmutab ennast pigem siis, kui meil on 'nälg' - kui on mingi raskus või probleem või häda või ka nälg Jumala järele. Siis oleme ehk ka avatumad ja tunneme rohkem vajadust teda kuulata? Kui tundub, nagu Jumal igapäevaelus ei ilmutaks end piisavalt, kas võib loota, et hädaolukorras ta siiski ilmutab?


   Jumal oli ustav ja pidas Aabrahamile antud tõotust, õnnistades ja hoides Iisakit. Isegi kui Iisak, kartes oma elu pärast, kordas oma isa viga ja valetas, et ta naine on ta õde, ei karistanud Jumal teda. Siiski laskis ta vale ilmsiks tulla ja manitses Iisakit vilistide kuninga suu läbi (8-10). Vilistid olid moraalsemad, kui Iisak oli kartnud. Mittekristlased võivad vahel osutuda moraalsemaks kui kristlased. On ju neilgi südametunnistus ja tervet mõistust.

    Õnnistamine tähendas, et mida Iisak tegi, see läks korda - ta külvas ja saak oli sajakordne (12). Tema rikkaks saamist on huvitavalt kirjeldatud: "Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks." (13) Ilmselt tundus loo kirjutajale, et 'läks rikkaks' ei kirjelda olukorda piisavalt. Siiski ei tulnud õnnistus käed rüpes istudes, Iisak pidi kõigepealt külvama, et vili saaks kasvada. Nii saab Jumal õnnistada neid, kes ikka midagi teevad.

    Vilistid ajasid kadedusest Iisaki isa Aabrahami kaevatud kaevud kinni. Iisak kaevas need kaevud uuesti lahti ja kui ühe ja teise pärast oli vilistidega tüli, siis kaevas ta järgmise. Vett oli ju elamiseks tarvis. Samamoodi on meil elamiseks tarvis Jumalat. Mitmesugused asjaolud, tegevused, inimesed võivad takistada meie ühendust Jumalaga. Siis on meie kaev nagu mulda täis aetud ja vajab lahti kaevamist. Mis on see muld mu elus ja kus kohtades on mul vaja uuesti kaevata, et Jumala elustava veeni jõuda? 

   Kui Iisak oli jäänud paigale, külvanud ja saanud rikkaliku saagi ning kui ta oli uuesti kaevanud kaevud, mille vilistid kinni olid ajanud, siis ilmselt oli tema usk Jumalasse kasvanud (22). Jumal ilmutas end talle jälle ja julgustas teda. Nüüd ehitas Iisak altari, et Jumalat kummardada. Enne seda pole kirjutatud, et ta oleks altari ehitanud. See võis olla tema esimene tõsisem Jumala kummardamine. Iisaki usk oli kasvanud elades igapäevaelu Jumala näidatud kohas, koos kõigi selle väljakutsetega. 

   Jumal, kõige loodu Valitseja, tänan, et sa tahad meid õnnistada! Palun aita meil kuulata su juhtimist ja teha oma osa, et kasvada su tundmises ja usaldamises!