26. mai 2014

   Seekordse Kalju koguduse jutluse teema oli tänulikkus. See teema (sõltumata ehk väga jutluse sisust) tekitas ebameeldiva tunde. Jõudsin järeldusele, et põhjuseks oli seos kusagil kogetud või loetud allasuruva suhtumisega: "Ole tänulik ja rahul sellega, mis on, ning ära tahagi midagi rohkemat!" Nagu vajadused, soovid, unistused ei oleks midagi väärt. Nagu ka halbade olukordadega tuleks rahul olla. jne. Mis tekitas protesti.
   Aga Jumal siiski ei ole sellise suhtumisega. Tänulikkus tänuväärse eest ei tähenda, et me peaks kõigega leppima ja mitte taotlema häid asju. Apostel Paulus kirjutab oma kirjas Filipi linna kristlastele: "Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." (Fl 4:6-7) Siin pole juttu ainult tänust, vaid ka vajaduste Jumalale teatavaks tegemisest. Tänulikkusega tunnustame teiste panust, meenutame inimeste ja Jumala headust, märkame seda üldse...     Seejärel võiks olla lihtsam uskuda lahendusi ka käesolevatele probleemidele ja vajadustele. Ja saab need lihtsamalt Jumala kätte usaldada ja rahulikumalt võtta. Pärast muidugi siis on jälle rohkem põhjust Jumalat ka tänada saadud abi eest. :)
   Ja õigupoolest ei peaks taotlema ainult lahendusi oma probleemidele, vaid Jumala paremat tundmist ja tema igavikulise plaani täitumist.


   Tänan, Jumal, et võime ka oma vajadusi sulle teatavaks teha ja loota su abile. Tänan, et ka möödunud päevas oli mõndagi tänuväärset...  Palun aita ka neis asjus, mis jätkuvalt raskusi valmistavad.