Ühendus ja võitlus Jumalaga

 (J.Burke raamatust "Soul Revolution")

Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha (Johannese 15:4-5)

    Mõistad? Jää ühendusse Jumala Vaimuga, nagu oks on puu küljes – ja vili kasvab loomulikult. Oks ei pea pingutama, et viinamarju tekitada – kui pinnas on õige ja oks jääb viinapuu külge, siis vili kasvab!   Aga kui ühendus on katkestatud, ei kasva midagi. Lahutatud tüvest, toitallikate ja elu allikast, oks sureb ja on väärtusetu. ...

Katkematu vestlus

Ma kuulen inimesi kogu aeg kaeblemas, et nad ei tunne Jumala lähedust, ebakindlad, kas nad võivad teda usaldada, ebakindlad, kas Jumal hoolib. Aga nad pole kunagi pühendunud igapäevaelus Jumalaga ühendusse jäämisele ja kui nad võtavadki aega ühenduseks, siis on kogu side ühepoolne. Pigem koos Jumalaga elamise asemel, on see neile religioosne, formaalne, rituaalne kohtumine. Olen veendunud, et Jumal soovib etteharjutamata, südamest tulevat, rangelt ausat vestlust kogu päeva jooksul. Darin selgitab, kuidas selline pidev ehe heitlus viis ta läbimurdeni:

... Mingi aja olin Jumala vastu täieliku apaatia seisundis. Ma ei tahtnud teha tema tahet. Ma ei tahtnud isegi tahta tema tahet. Ma lihtsalt ei hoolinud. Nii oli mu palve igal tunnil: „Jumal, murra mu apaatia.“ Apaatia koorik kraabiti lõpuks maha, paljastades selle all mädanevate patuste ihade leha. Vastane vahetas apaatia eksitavate ihalustele tulvaga. Tahtsin neid teisi asju, ma ei tahtnud teha Jumala tahtmist. Ma ei tahtnud loobuda kontrollist. Nii hakkasin lihtsalt otsekoheselt rääkima: „Issand, ma ei taha sellest loobuda. Palun aita mul tahta.“ Heitlus minus ei raugenud, aga mu palve arenes tasapisi: „Issand, tahan selle sulle loovutada, anna mulle vajalik jõud.“ Võitlus osutus veriseks. Oli aegu, kui kraaklesin Jumalaga kogu jõust peaaegu tunni. Ratsionaliseerisin, et liha võidaks.. aga siis hakkas see tüütu kell piiksuma ja kõik algas otsast peale! Tundsin vabadust, et ei pea olema Jumala ees „vaimulik“, vaid toores ja paheline, öeldes talle täpselt, mida ma tundsin ja miks ma ei taha tema tahet täita. Süü ja häbi oma patu pärast tavaliselt sulgeb mind, pannes tõmbuma varju, eemale Jumala ligiolust. Selle asemel vahtisin hooletult Päiksesse ja ütlesin oma arvamuse. Veidral, ilusal viisil võimaldas selline Jumalaga maadlemine mul jääda temasse, isegi kui see oli viimane, mida tahtsin teha. Kui jätkasin Jumalaga kõigest rääkimist, siis ta kujundas mind aegamisi. Kogu elu sellist vestlust ei tee mind täiuslikuks, aga olen hämmastunud tema armust: kannatlikult vormimas minu soove tema soovideks, lahti kiskumas mind mu orjusest, tervendamas ja süütamas mu hinges taas kirge tema tahet järgida, kui ma jäin ühendusse läbi võitluse.

Julmalt ausa püsiva vestluse kaudu ühendusse jäämine võimaldab Jumalal teha meile asju, mida me ise ei saa teha. Vaata, sa vestled niikuinii kogu aeg iseendaga. Oled kunagi märganud?   Aga eesmärk on lõpetada lihtsalt oma peas enesega rääkimine ning hakata vestlema Jumalaga, kes su enda jaoks lõi. Saa Jumalaga ausaks, tööta läbi asjad, mis on päeva jooksul su meelel, ja hoia end avatuna tema mõtetele. Nii hakkad arendama ehedat suhet Jumalaga. Ta austab seda pingutust.