14. okt 2016
L.
Jesaja 37:9-20
Sanherib ... läkitas käskjalad Hiskija juurde, öeldes: „Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: Ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte! Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades. Ja sind peaks päästetama? Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi? Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?” (9-13)
Vahel tahavad raskused meid maha suruda. Meenuvad varasemad läbikukkumised ja olukorrad, kus Jumal justkui ei aidanud. Võib tunduda, et Jumal ei hooli, et Jumal on hüljanud. Ei koge, et ta vastaks palvetele. Tundub, et Jumal vaevab meid, irvitab me üle.. Või vähemalt lubab sel kõigel juhtuda...
Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette. Ja Hiskija palvetas Issanda poole, öeldes:
„Vägede Issand, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal! Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa.
Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule, ava, Issand, oma silm ja vaata! Kuule kõiki Sanheribi sõnu, millega ta on läkitanud teotama elavat Jumalat!
See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud kõiki rahvaid ja nende maid ja on heitnud tulle nende jumalad; kuid need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö, puu ja kivi, ja seepärast nad võisid neid hävitada. Aga nüüd, Issand, meie Jumal, päästa meid tema käest, et kõik maa kuningriigid tunneksid, et sina, Issand, oled ainus!” (14-20)
Aga mis siis, kui raskuste põhjustaja ei ole Jumal, vaid midagi-kedagi muud: kurat, haigused, meie endi või teiste eksimused, inimkonna üldine rikutus..? Kas nende võidukäik mitte ei teota Jumalat, kogu loodu Valitsejat ning tema ülestõusmise ja pühitsemise väge? Võime olla eksinud ja peame tunnistama oma süüd, aga muutumiseks ei pruugi piisata me oma jõust ja tarkusest, vaja on Jumala abi.
Kõigeväeline Jumal, kogu loodu Valitseja, kes lased end kutsuda meie Isaks! Palun vaata neid probleeme, hädasid ja patte meie eludes, mis ei tunnista sinu pühitsevast ja tervendavast väest! Palun kuula neid lootusetuid mõtteid-sõnu, mis tahavad meid sinust lahutada! Me oleme eksinud ja meil on ka oma osa teha, aga vajame hädasti sinu abi! Aita meil ära tunda ja teha enda osa ning lasta sinul teha sinu osa! Meie taevane Isa ja Jumal, päästa meid nüüd ometi kurjast meie ümber ja sees, et sinu aulisus ja armastus tuleks paremini ilmsiks!
Sanherib ... läkitas käskjalad Hiskija juurde, öeldes: „Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: Ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte! Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades. Ja sind peaks päästetama? Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi? Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?” (9-13)
Vahel tahavad raskused meid maha suruda. Meenuvad varasemad läbikukkumised ja olukorrad, kus Jumal justkui ei aidanud. Võib tunduda, et Jumal ei hooli, et Jumal on hüljanud. Ei koge, et ta vastaks palvetele. Tundub, et Jumal vaevab meid, irvitab me üle.. Või vähemalt lubab sel kõigel juhtuda...
Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette. Ja Hiskija palvetas Issanda poole, öeldes:
„Vägede Issand, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal! Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa.
Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule, ava, Issand, oma silm ja vaata! Kuule kõiki Sanheribi sõnu, millega ta on läkitanud teotama elavat Jumalat!
See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud kõiki rahvaid ja nende maid ja on heitnud tulle nende jumalad; kuid need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö, puu ja kivi, ja seepärast nad võisid neid hävitada. Aga nüüd, Issand, meie Jumal, päästa meid tema käest, et kõik maa kuningriigid tunneksid, et sina, Issand, oled ainus!” (14-20)
Aga mis siis, kui raskuste põhjustaja ei ole Jumal, vaid midagi-kedagi muud: kurat, haigused, meie endi või teiste eksimused, inimkonna üldine rikutus..? Kas nende võidukäik mitte ei teota Jumalat, kogu loodu Valitsejat ning tema ülestõusmise ja pühitsemise väge? Võime olla eksinud ja peame tunnistama oma süüd, aga muutumiseks ei pruugi piisata me oma jõust ja tarkusest, vaja on Jumala abi.
Kõigeväeline Jumal, kogu loodu Valitseja, kes lased end kutsuda meie Isaks! Palun vaata neid probleeme, hädasid ja patte meie eludes, mis ei tunnista sinu pühitsevast ja tervendavast väest! Palun kuula neid lootusetuid mõtteid-sõnu, mis tahavad meid sinust lahutada! Me oleme eksinud ja meil on ka oma osa teha, aga vajame hädasti sinu abi! Aita meil ära tunda ja teha enda osa ning lasta sinul teha sinu osa! Meie taevane Isa ja Jumal, päästa meid nüüd ometi kurjast meie ümber ja sees, et sinu aulisus ja armastus tuleks paremini ilmsiks!
0 kommentaari:
Postita kommentaar