13. juuli 2015
L.
5 Moosese 9
Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, .... Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees - siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud. (1,3)
Vastase vägevust ei eitata, aga Jumal on vägevam. Samuti meie võitlustes kiusatuste, pattude ja kõiksugu muudes väljakutsetes.
Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, öeldes: „Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima seda maad!”, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest. 5 Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile. (4-5)
Järgneb meenutus, kuidas Iisraeli rahvas siiamaani on Jumalale vastu pannud. Kõrbes nad nurisesid mitmesuguste raskuste pärast ja valmistasid ebajumalakuju, mida Jumal oli neil keelanud. Mooses oli neile armu palunud ja kuldvasika hävitanud Jumala käsu järgi. Nad ei uskunud ka Jumalat, kui ta käskis tõotatud maad vallutada.
Tänapäevalgi juhtub ikka, et me milleski ei usu Jumalat ja ei järgi tema juhatust või käsku. Meie headuse ja õigsuse pärast ei tulnud Jeesus Kristus meid päästma, vaid seepärast, et Jumal armastab meid.
Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: „Issand Jumal, ära hukka oma rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega! Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu, et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: „Sellepärast et Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes surmata!” Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.” (26-29)
Mooses palvetas Jumala rahva eest, toetudes Jumala tõotustele ja armastusele ja valikule.
Jumal, sa oled osutanud oma armastust kõigist rahvaist neile, kes on uskunud Jeesust Kristust. Mitte meie tubliduse, vaid oma armastuse pärast. Palun jätka oma tööd meis võiduka lõpuni, et keegi ei saaks öelda, et sa pole küllalalt vägev või küllalt armastav, et oma rahvast hoida ja valmistada oma riigi jaoks!
Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, .... Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees - siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud. (1,3)
Vastase vägevust ei eitata, aga Jumal on vägevam. Samuti meie võitlustes kiusatuste, pattude ja kõiksugu muudes väljakutsetes.
Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, öeldes: „Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima seda maad!”, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest. 5 Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile. (4-5)
Järgneb meenutus, kuidas Iisraeli rahvas siiamaani on Jumalale vastu pannud. Kõrbes nad nurisesid mitmesuguste raskuste pärast ja valmistasid ebajumalakuju, mida Jumal oli neil keelanud. Mooses oli neile armu palunud ja kuldvasika hävitanud Jumala käsu järgi. Nad ei uskunud ka Jumalat, kui ta käskis tõotatud maad vallutada.
Tänapäevalgi juhtub ikka, et me milleski ei usu Jumalat ja ei järgi tema juhatust või käsku. Meie headuse ja õigsuse pärast ei tulnud Jeesus Kristus meid päästma, vaid seepärast, et Jumal armastab meid.
Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: „Issand Jumal, ära hukka oma rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega! Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu, et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: „Sellepärast et Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes surmata!” Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.” (26-29)
Mooses palvetas Jumala rahva eest, toetudes Jumala tõotustele ja armastusele ja valikule.
Jumal, sa oled osutanud oma armastust kõigist rahvaist neile, kes on uskunud Jeesust Kristust. Mitte meie tubliduse, vaid oma armastuse pärast. Palun jätka oma tööd meis võiduka lõpuni, et keegi ei saaks öelda, et sa pole küllalalt vägev või küllalt armastav, et oma rahvast hoida ja valmistada oma riigi jaoks!
Täitsa huvitav lugemine ;)
VastaKustuta