Ebajumalate ohtlikkus, käsupidajate õnnistus

5 Moosese 7

   Kui Issand, su Jumal, viib sind sellele maale, mida sa lähed pärima, ja ta ajab sinu eest ära paljud rahvad ... suuremad ja vägevamad sinust, ja kui Issand, su Jumal, annab nad sinu kätte ja sa lööd neid, siis hävita nad sootuks: ...  kiskuge maha nende altarid, purustage nende ebaususambad, raiuge katki nende viljakustulbad ja põletage tules nende jumalakujud! (1-2, 5)

    Jumal lubab anda tõotatud maa ja sealsed rahvad oma rahva kätte. Kuigi need rahvad on suuremad, ei tasu neid karta, sest Jumal on vägevam. Hoiatatakse nendega lähedasi suhteid loomast, et nad ei ahvatleks Jumalast loobuma ja ebajumalaid teenima (2-4). Korduvalt kästakse selles peatükis hävitada ebajumalaid teenivad rahvad ja ka ebajumalate teenimise vahendid: sambad, viljakustulbad, ebajumalakujud. 

   "Sest sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas" (6) 

   Jumala rahvas on kutsutud eralduma ebajumalaist oma Jumala kasuks.

   "Issand, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on. Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile, tõi Issand teid vägeva käega välja ja lunastas sind orjusekojast vaarao, Egiptuse kuninga käest. Ja tea, et Issand, su Jumal, on Jumal, ustav Jumal, kes lepingut peab ja heldust osutab tuhandenda põlveni neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad, aga kes tasub oma vihkajaile otsemaid,..." (6-10)

   Jumal valis Iisraeli rahva, Aabrahami järglased oma rahvaks oma kunagise vande pärast Aabrahamile. Ta rõhutab, et ta on ustav ja peab lepingut nendega, kes omakorda tema seadustest kinni peavad. Neid lubab Jumal igakülgselt õnnistada.

   "Ja kui te võtate kuulda neid seadusi ja peate neid ja teete nende järgi, siis peab Issand, su Jumal, sinuga lepingut ja osutab heldust, .... Ja tema armastab sind ja õnnistab sind ning teeb sind paljuks; ta õnnistab su ihusugu ja su maa vilja, su teravilja, su veinivirret ja su õli, su veiste poegimist ning su lammaste ja kitsede kasvatust sellel maal, mille ta vandega su vanemaile on tõotanud sulle anda. Õnnistatud oled sa rohkem kui kõik rahvad: ei ole su hulgas sigimatut, ei meest ega naist, ka mitte su loomade hulgas! Ja Issand võtab sinult ära kõik haigused ega pane su peale ainsatki Egiptuse kurjadest taudidest, mida sa tunned, vaid laseb need osaks saada kõigile, kes sind vihkavad." (12-15) 

   Tollal olid inimestele äraelamiseks olulised lapsed (kes vanaduses hoolitsesid), koduloomad ja põllusaadused. Küllap tänapäeval saavad õnnistatud ka praegusel ajastul olulised valdkonnad.

    Elu ei ole alati nii lihtne, et pead seadusi ja kõik läheb alati korda. Vahel peavad ka head inimesed  kannatama, sest maailmas käib võitlus hea ja kurja vahel, ka vaimumaailmas. Siiski  on Jumal omade poolel ning õnnistab neid ka raskustes vajalikul moel.

   Ja jälle ebajumalateenijate hävitamisest: "Ja hävita ära kõik rahvad, keda Issand, su Jumal, sulle annab; su silm ärgu andku neile armu! Ja sa ei tohi teenida nende jumalaid, sest see saaks sulle püüdepaelaks!" (16)

    Ning julgustus Jumala toetusele loota: "Kui sa ütled oma südames: Need rahvad on minust suuremad, kuidas ma suudan nad ära ajada? Ära siiski karda neid; tuleta ikka meelde, mida Issand, su Jumal, tegi vaaraole ja kõigile egiptlastele, neid suuri katsumusi, mida sa nägid oma silmaga, ja tunnustähti ja imetegusid, ja vägevat kätt ja väljasirutatud käsivart, millega Issand, su Jumal, tõi sind välja. Nõnda teeb Issand, sinu Jumal, kõigile neile rahvastele, keda sa kardad. ....  Ära kohku nende ees, sest Issand, sinu Jumal, on su keskel, suur ja kardetav Jumal!" (17-19, 21)

    Kristlased ei võitle enam tavaliselt sõjaliselt ebajumalaid teenivate rahvaste vastu. Siiski me võitleme, olgu siis palvetades või sõnade, kirjutiste, tegudega. Eelkõige kurja piiramiseks, hea edendamiseks või evangeeliumi kuulutamiseks. Ja võitleme vähem või rohkem ka endi nõrkuste ja kiusatustega. Neiski võitlustes võib vastane paista suur ja tugev, aga Jumal on tugevam ja hea poolel! Tasub meenutada Jumala varasemaid tegusid nii Piiblis kui meie endi ja teiste kristlaste elus. Jumala vägevus pole muutunud.

    "Issand, su Jumal, ajab need rahvad su eest ära vähehaaval; sa ei tohi neid kiiresti hävitada, et sulle ei sigineks palju metsloomi." (22) Muutused võtavad vahel aega, sest halva asemele peab arenema midagi head, muidu võib olukord veel hullemaks minna.

   "Issand, su Jumal, annab nad su kätte.... Nende jumalakujud põletage tules; ära himusta hõbedat ja kulda nende pealt ja ära võta seda enesele, et sind sellega ei võrgutataks, sest see on jäledus Issandale, su Jumalale!  Ära vii niisugust jäledust oma kotta, et sinagi ei saaks neetuks nagu see; sa pead seda ülimalt põlgama ja jälestama, sest see on neetud asi!" (23, 25-26)

    Igasugune ebajumalakujude austamine oli väga põlastusväärne. See tähendas loodu austamist Looja asemel ning kujudele erilise väe omistamist. Paljud Lääne inimesed ei usu ilmselt, et seal mingi vägi oleks, aga paljud rahvad veel usuvad ja kogevad ka ebajumalate väge. Ja kui seal ongi mingi vägi, siis pole see Jumalast, vaid muu vägi, kes/mis võib pigem kurja teha, sest Jumal pole sellist vaimude või vägedega suhtlemist heaks kiitnud ega lubanud selle juures kurja eest kaitsta. Vaimud on inimestest vägevamad, aga Jumal on veel vägevam.