1Jh 4.Armastus ajab kartuse välja

1Johannese 4:17-21

17 Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. 18 Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.

Kui armastame, oleme Jumalas ja teeme Ta tahtmist. Siis pole vaja karta Ta kohtupäeva. Ja kui on julgus Jumala ees, pole vaja karta inimesi. Armastuse juurde kuulub julgus teha head, käituda hästi, vaatamata teiste käitumisele. Julgus olla teistsugune kui paljud. Julgus tunnistada oma vigu - sest keegi pole veel täiuslik - usaldades, et Jumal andestab ja aitab muutuda, isegi kui inimesed seda alati ei tee.

19 Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. 20 Kui keegi ütleb: “Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. 21 Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!

Jälle: Jumal on armastuse allikas. Aga kaasinimeste armastamine on me Jumala-armastuse väljendus. See armastus pole abstraktne, mõtted või tunded kellegi nähtamatu või kauge suhtes, vaid konkreetsed suhted me vendade ja õdedega, kelle vooruste, puudustega ja vajadustega kokku puutume.
Ka ükskõiksus käib vihkamise alla. Armastus tahab suhteid luua, hoida, vajadusel parandada, mitte vältida või õõnestada. Ometi armastus ei sunni, tema käsud on antud hea eesmärgiga.
Jeesus käskis armastada ka vaenlasi, aga Johannes rõhutab vendade armastamist. Alati ehk polegi vaenlasi, aga vendi, usukaaslasi ikka peaks olema. Kuigi nad võivad olla igasugu veidrustega - nagu me isegi! - kutsus Jeesus meid eriti armastma üksteist. See on märgiks Jumala armastusest uskmatutele, kes ei tunne Jumalat.
Seda ka vajame kinnituseks Jumala armastusest kesk uskmatut maailma. Lähemates suhetes meist erinevate õdede-vendadega näeme, kuipalju peame veel kasvama Jumala armastuses, kuni see meis täielikuks saab.