Mi 7:1-10 Aga mina vaatan Issanda poole

Miika 7

¹Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarja- lõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab. ²Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga. ³Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad. ⁴Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.
⁵Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab! ⁶Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.

⁷Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.
⁸Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks. ⁹Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust. ¹⁰Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: "Kus on Issand, su Jumal?" Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.

Valitseb kurjus ja ebaõiglus, õiguskaitseorganidki on korrumpeerunud, kellegi peale ei saa kindel olla. Eks sellised aegu ole ikka ja jälle ajaloo jooksul.
Usklikul on siiski lootust: ta saab vaadata Issanda poole ja oodata tema päästet. Kui ta ka langeb, saab ta jälle tõusta. Ka pimeduses saab ta valgust Jumalalt. Valgust, et mitte minna kaasa omakasu- püüdlikkuse ja muu kurjaga, vaid leida jõudu hoiduda kurjast. Lõpuks võidavad need, kes käivad Jumalaga.