Valmisolek muutusteks (Lk 5:27jj)

Lk 5:27-39

Tölner e maksukoguja Leevi oli oma rahva reetur ja Rooma okupantide kaastööline, aga ta oli valmis Jeesust järgima. Ta korraldas Jeesusele pidusöögi ja kutsus sinna teisedki tölnerid. Juutidel oli keelatud lävida patustega, et hoiduda nende halvast mõjust. Aga Jeesus ja ta jüngrid astusid keelust üle ja Jeesus ütles nurisejatele: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele."

Jeesus tuli ise patustele head mõju avaldama, neile, kes nägid vajadust muutumiseks. (ss 27-32)

Edasi tekkis küsimus, miks Jeesuse jüngrid ei paastu. Jeesus vastas neile:
„Kas te võite peiupoisse panna paastuma sel ajal, kui peigmees on nende juures? Ent päevad tulevad, mil peigmees võetakse neilt ära, küll nad siis paastuvad neil päevil." (34-35)

Kas praegu on Jeesus meiega või mitte? Füüsiliselt ta ei ole siin, aga ometi on ta lubanud olla omadega maailma-ajastu lõpuni (Mt 28:20). Siiski on kristlased paastunud.
Paast ei tähenda lihtsalt toidust-joogist loobumist, tähtsam on loobuda ülekohtust ja kõigest, mis takistab suhet Jumalaga (Js 58), abiks on püüe osutuda Jumalale kõlblikuks töötegijana (2 Tm 2:15,19-21). 

Veel rääkis Jeesus tähendamisssõna, et uuest kangast paik, mis pestes suurust muudab, et sobi vana kuue peale. Samuti ei pandud uut käärivat veini vanadesse väljaveninud nahklähkritesse, sest need oleks gaaside surve all rebenenud. Uus lähker aga venis vastavalt vajadusele. "Ja keegi, kes on joonud vana, ei taha uut, vaid ütleb: Vana on maitsvam!" (ss. 36-39)
   Vein minevat seistes paremaks, harjumuspärane elu võib tunduda mugav ja ohutu, aga elus on vahel vaja olulisi muutusi. Jeesusele ei piisanud judaismi lappimisest, vaid Moosese ohvriseaduse aeg oli asendumas Jeesuse-usu ajaga. Head teod ei olnud enam Jumala heakskiidu taotlemiseks, vaid Jeesuse abil seespidise paremaks muutumise nähtav vili.

   Ka vana kogudus või väikegrupp võib muutuda liiga jäigaks ning vahel on mõttekas uute inimeste jaoks teha uus kogudus või grupp, kus kujuneb neile sobivam toimimisviis. See pole lahkulöömine, vaid nagu kõik elav sünnib, annab järglasi ja lõpuks sureb, nii on ka üleilmse koguduse e Jeesuse ihu inimestest algrakkudega. 

Olgu meil avatust muutustele, kus neid vaja, ja tarkust kinni hoida vanast ja heast, mis seda väärib ja edasiminekut ei takista.