28. märts 2013
L.
Lk 4:16-30
Naatsaretis, kus Jeesus oli üles kasvanud, läks ta harjumuspäraselt sünagoogi, kus tal tollase kombe kohaselt lubati külalisena Pühakirja ette lugeda ja õpetada (ss. 16-21).
Kas omal valikul või oli see tolleks päevaks ette nähtud kirjakoht, aga Jeesus luges Jumala saadikust:
„Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.” (18-19)
See kehtis Jeesuse enda kohta ja sellest ta hakkaski õpetama. Kujutagem ette, et keegi väidab, et ammune prohveteering on täna tema isikus täide läinud... Ilmselt ei piisa tema väitest, vaid tahaks veel mingit tõestust. Tõestuseks olid Kapernaumas tehtud imeteod, millest ka naatsaretlased kuulnud olid (23). Ometi ei piisanud neile sellest. Lõpuks tahtsid nad isegi Jeesust kaljult alla vistata (28-29). Ilmselt ärritasid neid ka Jeesuse lood, kuidas muude rahvaste esindajad uskusid Jumalat rohkem kui Jumala rahva Iisraeli inimesed (25-27).
Luuka kirjeldusest võib jääda mulje, nagu oleks Jeesus kuulajaid lausa provotseerinud tema vastu olema. Teistest evangeeliumidest aga sellist muljet ei jää. Markus kirjutab, et Jeesus sai seal ainult vähesed haiged tervendada ja et ta pani imeks nende uskmatust (Mk 6:5-6).
Kui kedagi lapsest saadik tunneme, võib olla raske uskuda temas toimunud muutusi või näha teda uue pilguga. Küllap oli ka Jeesuse kodukohas nii.
Sellegipoolest lähevad nii mõnedki Jumala sõna kirjakohad täide meie nähes ja kuuldes nii täna, homme kui ülehomme. Olgu meil avatud meelt seda ära tunda ja uskuda.
Naatsaretis, kus Jeesus oli üles kasvanud, läks ta harjumuspäraselt sünagoogi, kus tal tollase kombe kohaselt lubati külalisena Pühakirja ette lugeda ja õpetada (ss. 16-21).
Kas omal valikul või oli see tolleks päevaks ette nähtud kirjakoht, aga Jeesus luges Jumala saadikust:
„Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.” (18-19)
See kehtis Jeesuse enda kohta ja sellest ta hakkaski õpetama. Kujutagem ette, et keegi väidab, et ammune prohveteering on täna tema isikus täide läinud... Ilmselt ei piisa tema väitest, vaid tahaks veel mingit tõestust. Tõestuseks olid Kapernaumas tehtud imeteod, millest ka naatsaretlased kuulnud olid (23). Ometi ei piisanud neile sellest. Lõpuks tahtsid nad isegi Jeesust kaljult alla vistata (28-29). Ilmselt ärritasid neid ka Jeesuse lood, kuidas muude rahvaste esindajad uskusid Jumalat rohkem kui Jumala rahva Iisraeli inimesed (25-27).
Luuka kirjeldusest võib jääda mulje, nagu oleks Jeesus kuulajaid lausa provotseerinud tema vastu olema. Teistest evangeeliumidest aga sellist muljet ei jää. Markus kirjutab, et Jeesus sai seal ainult vähesed haiged tervendada ja et ta pani imeks nende uskmatust (Mk 6:5-6).
Kui kedagi lapsest saadik tunneme, võib olla raske uskuda temas toimunud muutusi või näha teda uue pilguga. Küllap oli ka Jeesuse kodukohas nii.
Sellegipoolest lähevad nii mõnedki Jumala sõna kirjakohad täide meie nähes ja kuuldes nii täna, homme kui ülehomme. Olgu meil avatud meelt seda ära tunda ja uskuda.
0 kommentaari:
Postita kommentaar