17. veebr 2015
L.
Luuka 10:25-42
Igavese elu pärimiseks on tarvis armastada Jumalat ja ligimest (25-28). Kirjatundja juba armastas Jumalat, vähemalt niipalju, et õppida Jumala seadusi ja saada Pühakirja tundjaks. Aga tal oli raskusi ligimeste armastamisega. Vanas Testamendis on hoiatusi hoiduda teistest rahvastest, et need ei mõjutaks Jumala rahvast oma ebajumalaid kummardama ja muudest Jumala seadustest taganema. Juudid aga said seda kasutada ka ettekäändena teistest mitte hoolida. Seepärast viitas Jeesus oma loos (30-37), et ka juutide põlatud samaarlane on ligimene, ning võib olla kaasinimese vastu armastavam kui Jumala preester või templiteenija, kes peaksid ometi hästi teadma Jumala käsku ligimest armastada.
Varem olen kuulnud tõlgendust, et preester ja leviit kiirustasid Jeruusalemma templiteenistusele ega tahtnud end seepärast määrida, kui haavatu nende käte vahel peaks surema (surnu puudutamine tegi mingiks ajaks tseremoniaalselt ebapuhtaks). Nüüd aga avastasin, et preestri kohta on kirjas, et ta tuli teed mööda alla (s31, 68a tõlge), st mäelt Jeeruusalemast orgu Jeeriko suunas. Seega võisid nad olla hoopis tulemas templist, kus neil oli olnud au Jumalat teenida. Võib-olla olid nad väsinud või kiirustasid pere juurde. Igatahes ei ole alati lihtne oma plaane muuta ja riskida ebamugavustega, et teist inimest aidata, isegi kui too on surma vaakumas. Ometi tõi Jeesus just sellise näite ligimese armastamisest.
Edasi aga kirjutab Luukas loo Jumala armastamisest. Jeesus tunnustas Maarjat, kes valis kodutööde tegemise asemel Jeesuse õpetuse kuulamise. (38-42) Marta arvas ilmselt, et peab Jeesust väärikalt võõrustama, aga see ei olnud selline hädaolukord nagu röövlite kätte sattunu aitamine. Siin oli olulisem võtta aeg maha ja kuulata Jeesust.
Kes on praktiline teenija nagu Marta peaks võtma aega ka Jumala kuulamiseks. Kes aga armastab Pühakirja uurida, õpetusi kuulata ja ehk ka teisi õpetada ei tohiks seejuures praktilist ligimese abistamist ära unustada. Nii saame armastada nii Jumalat kui ka ligimest ning loota igavesele elule Jumala riigis (mille siiski saame Jumala armu abiga, mitte oma ainult jõust).
Igavese elu pärimiseks on tarvis armastada Jumalat ja ligimest (25-28). Kirjatundja juba armastas Jumalat, vähemalt niipalju, et õppida Jumala seadusi ja saada Pühakirja tundjaks. Aga tal oli raskusi ligimeste armastamisega. Vanas Testamendis on hoiatusi hoiduda teistest rahvastest, et need ei mõjutaks Jumala rahvast oma ebajumalaid kummardama ja muudest Jumala seadustest taganema. Juudid aga said seda kasutada ka ettekäändena teistest mitte hoolida. Seepärast viitas Jeesus oma loos (30-37), et ka juutide põlatud samaarlane on ligimene, ning võib olla kaasinimese vastu armastavam kui Jumala preester või templiteenija, kes peaksid ometi hästi teadma Jumala käsku ligimest armastada.
Varem olen kuulnud tõlgendust, et preester ja leviit kiirustasid Jeruusalemma templiteenistusele ega tahtnud end seepärast määrida, kui haavatu nende käte vahel peaks surema (surnu puudutamine tegi mingiks ajaks tseremoniaalselt ebapuhtaks). Nüüd aga avastasin, et preestri kohta on kirjas, et ta tuli teed mööda alla (s31, 68a tõlge), st mäelt Jeeruusalemast orgu Jeeriko suunas. Seega võisid nad olla hoopis tulemas templist, kus neil oli olnud au Jumalat teenida. Võib-olla olid nad väsinud või kiirustasid pere juurde. Igatahes ei ole alati lihtne oma plaane muuta ja riskida ebamugavustega, et teist inimest aidata, isegi kui too on surma vaakumas. Ometi tõi Jeesus just sellise näite ligimese armastamisest.
Edasi aga kirjutab Luukas loo Jumala armastamisest. Jeesus tunnustas Maarjat, kes valis kodutööde tegemise asemel Jeesuse õpetuse kuulamise. (38-42) Marta arvas ilmselt, et peab Jeesust väärikalt võõrustama, aga see ei olnud selline hädaolukord nagu röövlite kätte sattunu aitamine. Siin oli olulisem võtta aeg maha ja kuulata Jeesust.
Kes on praktiline teenija nagu Marta peaks võtma aega ka Jumala kuulamiseks. Kes aga armastab Pühakirja uurida, õpetusi kuulata ja ehk ka teisi õpetada ei tohiks seejuures praktilist ligimese abistamist ära unustada. Nii saame armastada nii Jumalat kui ka ligimest ning loota igavesele elule Jumala riigis (mille siiski saame Jumala armu abiga, mitte oma ainult jõust).
0 kommentaari:
Postita kommentaar