Rahutegijad

Mt 5:17-48

    Jeesus ei tulnud Vana Testamendi seadusi tühistama, vaid täitma ning tegi inimestevahelisi suhteid puudutavad seadused veel rangemaks (17-20). Mitte ainult tapmine, vaid ka sõimamine ja halvustamine on patud (21-22), samuti himustades vaatamine (27-28).
   Juttu on ka rahutegemise praktikast.  "Lepi ära oma vennaga", "Ole järeleandlik vastasele" (24-25), "ära pane vastu kurjale",  "keera ka teine põsk", "anna ka kuub" (39-41)... Saan aru, et me ei peaks kätte maksma, vaid pigem head tegema ja palvetama vaenlaste eest, aga kuidas mitte panna vastu kurjale?  Kui vastane näiteks "räägib valetades sinust kõiksugust kurja" (11)? Kas ikka alati järgi anda ja mitte end (või ka teisi) kaitsta? Jeesuski ei keeranud oma kohtumõistjatele teist põske, vähemalt pole seda kirja pandud. Küll on kirjas, et ta palvetas ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad." (Lk 23:34) See oli üks esimesi salme, mida oma usuelu alguses ellu rakendasin, andestades neile, kes ülikooli Interneti-klassis mängisid, hõivates terminalid, millest ühte vajasin oma koolitööde tegemiseks. (tol ajal ei olnud Internetti veel kodudes ega igas arvutiklassiski)
    Tänapäeval öeldakse, et ennast peaks kehtestama (lugupidavalt) ja mitte laskma end jalamatina maha tallata ja ära kasutada, eriti käib see väärkoheldud naiste kohta, kelle enesehinnang võib olla olematu. Ometi, on olukordi, kus on küll mõistlik lihtsalt järele anda. Ja kui abi palutakse, tuleks ka aidata (42), aga ka siin võib vahel vaja minna oskust "Ei" öelda,  kui lõputu teiste abistamine liiga ära kurnab või keegi abivalmidust kurjasti ära kasutab.
    'Vastane' võib olla ka meie enda sees mingi soov, unistus, rahulolematus või himu. Siis ei saa ka alati järele anda, vaid tuleb ära taibata, millega on tegemist ja mille vastu või poolt võidelda ja kuidas võidelda. Ilmselt palvetamine on igasuguste vaenlaste puhul kohane, rääkimata sõpradest.

Taevaisa, kes lased päikest paista nii headele kui kurjadele, palun aita meilgi armastada isegi vaenlasi, palve ja sinu tarkusega, millal järgi anda, millal tõe eest seista. Ja anna meile tugevust selle tegemiseks.
      

Loe edasi

Jumala valgus meis

Mt 5:3-16

"Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“ Jones oma raamatus "Mäejutlus" vist selgitas nii: 'vaimus vaesed' on 'vaimus loobunud', need, kes on millestki loobunud, et neis oleks ruumi taevariigile. 'Taevariik' seostub esmalt sõnaga 'paradiis', lihtsalt midagi head ja meeldivat, aga süvenedes  ma selgitaks seda kui olukorda, kus valitseb Jumala headus ja õiglus. See on küll hea ja meeldiv, aga mitte kõigi inimlike enesekesksete soovide täitumise meeldivus, vaid Jumala tahte, kõigi (jumalakartlike) inimeste ja Looja harmoonilise koostoimimise meeldivus. 

"Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse." Kurbusel võib olla erinevaid põhjuseid, Jumala lohutust leiavad need, kes on sellele avatud.
"Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa." 'Tasane' pole see, kes ei tee kõva häält, vaid 'taltsas', kes laseb Jumalal end juhtida 'tõotatud maale'. Siia kuulub ehk ka koostöövalmidus inimestega, kõikjal, kus see ei lähe vastuollu Jumala tahtega.
"Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga." Jumal annab (hiljemalt aegade lõpus) küllaga õigust ja õiglust, muidugi tema standardi järgi, mis võib olla kohati rangem või armulisem kui meie ootaks.
"Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse." Me võime saada õigeks Jumala silmis, Jumalaga lepitatud, Jumala halastuse osaliseks. Aga nii peame ka ise halastama teistele. Siin tekib küsimus, milles seisneb see halastus? Halastades kurja tegijatele jättes nad karistamata ei saa me lasta kurjal jätkuda, kui takistamine on me võimuses. Ka eksija takistamine ja karistamine võib olla halastus, kui see aitab tal kahetseda ja pöörduda kurjast. Halastus kui andestus on siis ehk loobumine vihast ja kättemaksust, aga mitte õiglusest.
  Halastus võib olla ka hoopis kaastunne ja abi mistahes hädas olijatele. 

"Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.
  Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks."

"Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik... Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid. Teie olete maa sool. ... Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.  Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.  Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas."
   Kes lasevad Jumalal end õpetada ja juhtida, taotlevad õiglust, halastavad, hoiavad oma südametunnistuse puhta, teevad rahu tülitsemise asemel, need hoiavad soolana maailma päris halvaks minemast ja paistavad silma teistsugustele. Mõned pöörduvad seda nähes Jumala poole, kiidavad Jumalat. Teised aga kiusavad Jumala rahvast taga, sest nende ligiolu häirib ja mõistab hukka neid, kes ei taha halvast ja enesekesksusest loobuda.
   Suur osa õndsakskiitmisi räägivad sisemistest omadustest - vaimus vaesed/loobunud, kurvad, tasased/juhitavad, puhta südamega, janus õiguse järele, kaastundlikud/andestajad. See paistab (või peaks paistma) välja heade tegudena, näiteks rahutegemine, halastusteod, koostöövalmidus.

Aidaku Jumal, et tänastes olukordades tuleks midagi neist sõnadest meelde ja juhiks meid.

Loe edasi

Eksimus ja andestus (Ex 25-40)

2Moosese 25-40

Pühamu ja preestrite seadused (25-31)

   Leping sõlmitud, sai Mooses uusi juhised, esialgu pühamu, sisustuse, laeka, (25-27:20) preestririiete valmistamiseks ning preestrite pühitsemise ja tööülesannete kohta (27:21-31:11). Lõpuks ütles Jumal, et hingamispäeva pidamine olgu tema rahvale lepingu tähiseks (31:12-18).

Rahva sõnakuulmatus ja käskude kordamine (32-34)

    Aga rahvas kaldus samal ajal juba lepingust kõrvale, nõudes endile nähtavat jumalakuju (32:1-6). Mõnede uurijate arvates ei pidanud nad kuju jumaluseks, vaid arvasid jumala istuvat härjakuju seljas. Aga igal juhul põhjustas nende teguviis Jahve viha, sest ta ei ole kujutatav ühegi kujuga, Jeesuse ajast peale ehk ainult inimesena. Jahve isegi mõtles oma sõnakuulmatu rahva hävitada, aga loobus sellest, kui Mooses talle meenutas ta tõotust Aabrahamile (32:9-14).
    Mooses läks mäelt alla ja kuju nähes purustas vihahoos Jumala antud kivitahvlid käskudega. Edasi purustas ta kuju, pahandas Aaroni ja rahvaga, käskis neil, kes on Jahve poolt, tappa teisi iisraellasi. Lõpuks läks ta jälle mäele rahva pattu lepitama. (32:15-35) Jumal ei tahtnud enam minna koos oma kangekaelse rahvaga, et ta ei peaks neid hävitama. Mooses püstitas siis telgi väljapoole laagrit ja käis seal Jumalaga rääkimas, paludes, et ta võiks Jumalat sügavamalt tunda ja et Jumal ikka läheks nendega kaasa, nii et nad erineksid teistest rahvastest. (ptk 33)
    Ja Issand kutsus Moosese jälle mäele, et talle uuesti kivilaudadel käsud anda, ilmutades, et ta on armuline ja andestav Jumal, aga siiski karistab süüdlasi. Eriti rõhutas ta käsku teiste rahvastega lähedastest suhetest hoiduda, et nad ei mõjutaks Jumala rahvast oma jumalusi kummardama. Kui Mooses seekord rahva juurde tagasi läks, siis ta pale hiilgas. (ptk 34)
     Mooses tundis Jumalat ja püüdis teda veel lähemalt tunda ning Jumal kuulas ta palveid oma rahva eest. Jumal ilmutas, et ta on küll püha vihaga eksijate vastu, aga siiski ka halastaja, armuline, andestaja.

Pühamu ja preestririiete valmistamine, preestrite pühitsemine (35-40)

    Olles pärast patustamist armu leidnud, jätkus iisraellaste kujundamine Jumala rahvaks, korrates käske ja hakates pühamut valmistama.
    Jälle mainiti käskude lõpuks hingamispäeva pidamist (35:1-3).
    Siis koguti materjali, valmistati pühamu, sisustus (35:4-38:31) ja preestririided  (ptk 39). Igaüks annetas oma südame sunni järgi ja töid teostasid oskustöölised oma oskustele vastavalt.
Kuna tegemist oli kaasaveetava telkpühamuga, tuli see lõpuks konkreetses kohas püstitada.  Issanda käsu järgi püstitati telk kõigepealt teise aasta esimese kuu esimesel päeval ning Mooses pühitses võidmisega telki ja riistu ning Aaroni tema poegadega pühitses ta preestreiks. (40:1-33)  Siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu. Isegi Mooses ei võinud minna kogudusetelki auhiilguse pärast. Hiilguse pilve püsimine pühamu peal juhatas iisraellasi paigal püsima, pilve üles tõusmine teele asuma. (40:34-38)
    Jumal oli ligidal pilvena pühamus, liiga püha lähedale minekuks. Jeesus tuli inimesena meie juurde, aga tagasi tuleb ka tema auhiilguses.

Tänan Jumal, et oled meid nõnda armastanud, et saatsid oma Poja Jeesuse, et temasse uskujad saaks igavese elu (Jh 3:16).  Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin [jätkuvalt] armu su silmis (Ex 33:13)
  

Loe edasi

Jumala leping oma rahvaga (Ex 19-24)

2Moosese 19-24

    Iisraellased jäid laagrisse Siinai kõrbes mäe jalamil. Jumal käskis Moosesel rahvale edasi öelda: "Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks." (19:4-6) Nad olid näinud, kuidas Jumal saatis egiptlastele nuhtlusi ja aitas iisraellastel orjusest pääseda. Nad olid näinud, kuidas egiptlased uppusid neid taga ajades, aga nemad said kuiva jalaga läbi mere. Nad olid näinud, kuidas Jumal andis neile kõrbes süüa ja juua ning aitas võita vaenulikud amalekid. Nüüd lubab Jumal, et nad on tema püha rahvas ja preesterkond, kui nad  peavad tema lepingut. Rahvas lubab Jumala sõna kuulata.
    Ka tänapäeva jumalarahvas võiks olla kogenud Jumalalt mingit vabastamist, abi, hoidmist. Mida oled sina kogenud?
Jeesuski ootas, et tema sõnade järgi tehtaks. Ja tema järgijadki on püha rahvas ja preestrite kuningriik (1Pt 2:9). Preestrid on vahendajad Jumala ja muude inimeste vahel, õpetavad Jumala tahtmist ja korraldavad lepitust Jumalaga. Kristlasedki on kutsutud lepitusametisse (2Kr 5:18-20), mitte küll enam loomi ohvedama, vaid selgitama ja palvetama ja muudmoodi Kristuse armastust edastama. "Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!" (2Kr 5:19-20)

    Edasi käseb Jumal rahvast pühitseda ja pesta oma riided, Mooses lisab keelu naistele ligineda. Mäele ei lubata ligineda enne, kui kostab sarvehääl. Kolmandal päeval algavad äikse ja vulkaanipurske sarnased ilmingud ja sarvehääl. Siiski ei lubatud rahvast pühale mäele, vaid ainult Mooses ja Aaron läksid Jumalaga rääkima. Selline oli ettevalmistus lepingu sõlmimiseks. (ptk 19) Jumal ilmutas oma vägevust ja pühadust, eraldatust patust.
   Kristuses on uus leping. Kristus lubab endale ligineda, andestab eksimused ja aitab meil end pühitseda. See on siiski Jumala sõna kuulamise leping, leping neile, kes käivad koos Jumalaga.

   Edasi annab Jumal 10 käsku/keeldu: ei tohi olla muid jumalaid, ei tohi kuju või pilti kummardada ega Jumala nime asjata pruukida. Tuleb pidada hingamispäeva ja austada vanemaid. Ei tohi tappa, abielu rikkuda, varastada, valetunnistust anda ega himustada midagi, mis on teise oma. (20:1-17) Rahvas kardab müristamist ja tuleleeke, aga Mooses jätkab Jumalalt seaduste kuulamist (20:18-21).
    Ja seadusi tuleb erinevate olukordade kohta: altarist (20:22jj), sulastest, tapmistest jm surmajuhtumitest, löömistest, vargustest, võrgutamisest, nõrgemate kohtlemisest, esmasündinute pühitsemisest, aususest, õiglusest, vihamehe aitamisest, puhkeaegadest ja pühade pidamisest (21-23:19). Jumal lubab oma rahva viia tõotatud maale ja hävitada nende vastased, kui nad hoiduvad muude rahvaste ebajumalaist, kisuvad maha nende ebaususambad ja teenivad Jahvet. Siis ta õnnistab ka nende toitu ja tervist (23:20-33)
    Mooses andis Jumala seadused rahvale edasi ja piserdas nende peale ohvriloomade verd, öeldes: "Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal!" (24:8) Siis läksid Mooses ja Iisraeli vanemad üles mäele, kus said süüa ja juua Jumala ligiduses ning nad jäid elama. (ptk 24) Nii sõlmiti leping ja Jumal ilmutas oma armulisust.
    Uues lepingus on käsud kokku võetud käsusse armastada Jumalat ja kaasinimesi. See käsk hõlmab vana lepingu suhetealased käsud: Jumala austamise, aususe, õigluse, abivalmiduse jne. Nii et ka neid vanu käske tasub meenutada. Uue lepingu kinnitamist Jeesuse verega ning tema surma ja ülestõusmist, meenutame tseremoonial, millel on erinevaid nimesid: armulaud, pühaõhtusöömaaeg, Issanda surma mälestamine, eukarist, leivamurdmine..

   Kõikvõimas ja püha Jumal, tänan, et tahad olla meiega lepingus ja ise meid pühitsed! Palun aita meid olla püsivalt avatud su sõnadele ja täita endi osa ses lepingus!

Loe edasi

Kõrbeteekond (Ex 13-18)

2Moosese 13:17-18:27

    "Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse, vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja." (13:17-18)
Iisraeli lapsed olid justkui võitlusvalmis, aga Jumal arvas teisiti. Kui edasi lugeda, on näha, et nad kaldusid tõesti kaeblema ja mõtlema, et Egiptuses oli parem. 

Egiptlased ajasid neid taga ja uppusid (14:1-15:21)

    Jumal käskis iisraellastel mere äärde laagrisse jääda. Kui seal jõudis neile järele Egiptuse sõjavägi, siis iisraellased kartsid ja kaeblesid: "Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra." Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te! näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi. Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!" (14:12-14)
    Jumal käskis Moosesel kepi mere kohale tõsta, et see lõheneks ja iisraellased saaks kuiva maad mööda läbi minna. Kui egiptlased neile järgnesid, tõstis ta jälle kepi, vesi tuli tagasi ja egiptlased uppusid. Jumal lisaks takistas nende liikumist, et nad ei jõuaks kaldale tagasi. (14:15-30) Siis iisraellased uskusid Jumalat ja Moosest ning laulsid Jahve ja tema vägevuse kiituseks (14:31-15:21).

Kibe vesi sai joodavaks (15:22-27)

    Peagi aga hakkasid nad jälle hädaldama, sest ei leidnud vett ja kui leidsid, ei kõlvanud see juua. Jumal juhatas Moosest, kuidas vesi joodavaks saada.

Toidupuuduses said nad `mannat` (16:1-36)

    Mõne aja pärast kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu[..]: "Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada." (16:2-3)
    Siis said nad toitu, mille nimetasid mannaks. See oli ühtlasi hingamispäeva pidamise õpetamiseks. Kuuel hommikul said nad seda koguda, seitsmendal ei olnud, mida koguda. Muidu manna järgmiseks päevaks ei säilinud, aga kuuendal päeval tuli topelt valmistada ja siis see säilis.

Vesi kaljust (17:1-7)

    Millalgi oli rahval jälle janu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: "Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?" (3) Mooses hüüdis Issanda poole ning Issand käskis lüüa kepiga kaljut, et vett saada.

Lahing palve toel (17:8-16)

    Siis tulid amalekid iisraellastega sõdima ja need saatsid mehi neile vastu. Mooses aga palvetas. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas.  Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. (11-12)
Koostöös - sõdides ja palvetades - nad võitsid.

Mooses jagas oma koormat (18:1-27)

    Moosese äi tuli külla ja rõõmustas, kuuldes kõigest heast, mis Jahve oli Iisraeli rahvale teinud. Järgmisel päeval pani ta tähele, et Mooses tegeles üksi kõigi rahva küsimustega, ning soovitas vastutust jagada, jättes endale vaid raskemad probleemid. Nii ta tegigi: valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise. (25-26)
    Nii loodi juba sel ajal väikegrupid koguduse elu paremaks korraldamiseks. Üks juht ei jaksa ju kõike. 

    Pärast orjusest lahkumist tuleb ette raskusi, aga Jumal on oma rahvaga, õpetab ja juhatab neid.

Loe edasi

Vabadusvõitlus (Ex 5-13)

2Moosese 4:29-13:22

    Kui Mooses oli kohtunud Aaroniga ja rääkinud talle Jumala plaanist ja ülesandest, kutsusid nad iisraellaste vanemad kokku ja rääkisid neilegi Jumala plaanist. (4:29-31) Seejärel läksid Mooses ja Aaron Jumala juhise kohaselt vaaraolt küsima, et see lubaks Iisraeli lastel minna oma maalt ära kõrbesse oma Jumalale ohverdama. Vaarao ei tahtnud aga niipalju tööjõudu kaotada ning arvas, et neid on vaja rohkem rõhuda, et neil ei jätkuks aega muust mõtelda.  (5:1-19)  Nii kaeblesid nende ülevaatajad Moosesele ja Mooses Jumalale, et lubatud pääste asemel on olukord raskemaks läinud. (5:20-23)
   Jumal julgustas, et ta on nende Jumal ja viib nad orjusest välja tõotatud maale.  Ka Mooses vajas julgustamist, et uuesti minna vaaraolt Iisraeli laste vabastamist nõudma. (6:1-7:9)
   Seejärel algas vaaraoga kauplemine, kus Jumal Moosest egiptlaste nuhtlemistega toetas. Esimesi nuhtlusi oskasid Egiptuse võlurid järgi teha, aga peagi pidid nad tunnistama, et Jumal on vägevam (8:14-15). Edasi eraldas Jumal oma rahva, nii et neid nuhtlused ei puudutanud. Seepeale hakkas vaarao vähehaaval järele andma, aga võttis korduvalt oma loa tagasi. Mooses jäi oma nõudmiste juurde, minna kõige perede ja loomadega. (8:18-28, 9:4-7,26-35, 10:7-11,22-28) Viimase nuhtluse, esmasündinute tapmise järel vaarao lausa ajas iisraellased minema. Selleks pidid nad oma uksepiitu talle verega määrima, et surmaingel neist mööda läheks. Niimoodi nad saidki lõpuks Egiptuse orjusest tulema ja selle mälestuseks seati sisse paasapüha tähistamine. (Ptk 12-13)
   Nuhtlused ilmutavad, et Jahve on egiptlaste jumalustest - nagu Niiluse jõgi, Päike ja vaaraole omistatud jumalikkus - vägevam. Võideldes mingi pahe või halva harjumusega võib ka minna vabanemiseni aega, aga järjekindlus koostöös Jumalaga viib sihile.

Loe edasi

Jumal varustab ülesande jaoks (Ex 3-4)

2Moosese 3-4

    Ühel päeval, kui Mooses kõrbe taga karja hoidis, kõnetas Jumal teda põlevast põõsast. Ta tutvustas end Moosese esiisade Jumalana ning rääkis oma plaanist Moosese abiga Iisraeli lapsed egiptlaste orjusest välja tuua. (3:1-10)
    Kuid Mooses ütles Jumalale: "Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?" Aga tema kostis: "Mina olen sinuga.." (3:11-12) Mooses ei arva, et see ülesanne talle sobib, aga Jumal lubab olla temaga.
    Siis Mooses ütles Jumalale: "Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?" Ja Jumal ütles Moosesele: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde." (3:13-14) Ka küsimus Jumala nimest saab vastuse. Nimi kirjeldas selle kandja olemust. Jumal on olemas iseenesest ja on kõige muu oleva allikas.
    Jumal kordab oma päästeplaani ja täpsustab ülesannet (3:16-22). Moosesel on varuks järgmine vastuväide: "Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?" (4:1) Seepeale annab Jumal Moosesele võime mõne ime tegemiseks, mida näidata märgiks, et Jumal on temaga (4:2-9)
    Lõpuks kaebab Mooses oma kehva kõneoskust. Jumal lubab õpetada, mida rääkida, aga Mooses ei taha ikka minna: "Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!" (4:10-13)  Jumal ei loobu oma plaanist, vaid lubab saata Aaroni abiks kõnelema.
     Sellega on vaidlus läbi, Mooses läheb Egiptusesse ja kohtub Aaroniga (4:18-20,24-28). Teel kordab Jumal oma ülesannet ja plaani, seda veelkord kinnitades (4:21-23).
     Jumalal oli kindel plaan Mooses läkitada: ta rääkis sellest korduvalt ja andis vastuse igale mehe vastuväitele, varustades teda muuhulgas konkreetsete tunnustähtede-imedega ning kõneabilisega. Kui Jumal inimesele eriülesande annab, siis räägib ta sellest korduvalt ning valmistab ette ja varustab selle täitmiseks konkreetselt. Uut kinnitust saame, kui astume samme juhatatud suunas. Samuti on juhatamisega igapäevasemates asjades: kas mingi (mitte iseenesest halb) mõte tuli Jumalalt, saab selgemaks alles siis, kui riskida selle järgi teha.

Loe edasi

Jumal kuulis nende ägamist (Ex 1,2)

2Moosese ptk 1-2

Iisraeli laste raske olukord (ptk 1)

    Kui Iisraeli poeg Joosep oli vaarao kojas kõrgel kohal, migreerus Iisrael oma laste ja nende peredega nälja eest Egiptusesse. Kokku oli neid seal 70 hinge (ss 1-5). Aeg läks, Joosepi põlvkond, s.h neile sõbralik vaaro, suri ja Iisraellasi sai järjest rohkem (6-8).
    Uus vaarao hakkas kartma, et suur hulk võõramaalasi on tema riigi julgeolekule ohtlik (9-10). Ta sundis iisraellased orjatööle, lootes, et siis nad ei paljune nii ruttu, aga läks vastupidi (10-12). Siis käskis vaarao iisraeli ehk heebrea ämmaemandatel vastsündinud poeglapsed tappa. Nemad aga ei kuuletunud, öeldes, et heebrea naised jõuavad sünnitada enne ämmaemanda saabumist. Nii andis ta tapmiskäsu kogu rahvale. (15-22)
     Niisiis ka tollal toimus migratsioon, immigrantidest kardeti ohtu ja neid koheldi vahel halvasti. Ja kõik ei allunud valitsuse ebainimlikele korraldustele, mispeale Jumal neid õnnistas.

Vabastaja sünd ja ettevalmistus (ptk 2)

     Sündis üks heebrea poiss, keda vanemad ei visanud vaarao käsu järgi jõkke, vaid panid pigitatud korvis jõe äärde kõrkjaisse. Tema õde jäi lähedusse vaatama, mis edasi saab. (2:1-4) Tuli vaarao tütar, leidis lapse ja otsustas ta üles kasvatada. Et tollal kasutati imikute toitmiseks ammede abi, pakkus poisi õde, et kutsub selleks ühe heebrea naise. Nii juhtus, ilmselt Jumala abiga, et ema sai vaarao tütre loal poissi edasi kasvatada kuni võõrutamiseni, mis võis toimuda paariaastaselt. (2:5-9)
    Seejärel kasvas Mooses vaarao kojas, saades ilmselt ka korraliku juhtimisalase hariduse (10). 
    Suureks saades nägi Mooses oma rahva halba kohtlemist ja reageeris egiptlase tapmisega. Seepeale pidi ta Egiptusest põgenema. (2:11-15a) Midjanimaal ta abiellus, sai lapse ning hoidis oma äia lambaid ja kitsi (15b-22, 3:1a), õppides karjasetarkusi.
     Niisiis oli Mooses omandanud koos emapiimaga algteadmised oma rahva identiteedist, vaarao tütrepojana saanud juhile vajaliku hariduse ning lõpuks lapsevanema ja lambakarjasena pidi harjutama kannatlikkust ja teiste eest hoolitsemist ning õppima muud kõrbes elamiseks vajalikku.
    Jumal kuulis iisraellaste ägamist orjuses ja mõtles oma lepingule nende esiisadega (2:23-25). Nagu eelnevalt kirjutatud, toimus juba Moosese ettevalmistamine iisraellaste orjusest vabastamise juhiks ja võtmeisikuks.

Loe edasi

"Räägime Jeesusest"

Varsti viiene M: "Läheme mõnikord naabritele külla."
mina: "Mida me seal teeme?"
M: "Ajame juttu."
mina: "Millest me nendega räägime?"
M: "Räägime Jeesusest."

(Me pole käinud kedagi spetsiaalselt evangeliseerimas, aga ilmselt on kodugrupikogemused jätnud mulje, et külas käiakse Jeesusest rääkimas :)

Loe edasi

Vajadused/soovid ja tänulikkus

   Seekordse Kalju koguduse jutluse teema oli tänulikkus. See teema (sõltumata ehk väga jutluse sisust) tekitas ebameeldiva tunde. Jõudsin järeldusele, et põhjuseks oli seos kusagil kogetud või loetud allasuruva suhtumisega: "Ole tänulik ja rahul sellega, mis on, ning ära tahagi midagi rohkemat!" Nagu vajadused, soovid, unistused ei oleks midagi väärt. Nagu ka halbade olukordadega tuleks rahul olla. jne. Mis tekitas protesti.
   Aga Jumal siiski ei ole sellise suhtumisega. Tänulikkus tänuväärse eest ei tähenda, et me peaks kõigega leppima ja mitte taotlema häid asju. Apostel Paulus kirjutab oma kirjas Filipi linna kristlastele: "Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." (Fl 4:6-7) Siin pole juttu ainult tänust, vaid ka vajaduste Jumalale teatavaks tegemisest. Tänulikkusega tunnustame teiste panust, meenutame inimeste ja Jumala headust, märkame seda üldse...     Seejärel võiks olla lihtsam uskuda lahendusi ka käesolevatele probleemidele ja vajadustele. Ja saab need lihtsamalt Jumala kätte usaldada ja rahulikumalt võtta. Pärast muidugi siis on jälle rohkem põhjust Jumalat ka tänada saadud abi eest. :)
   Ja õigupoolest ei peaks taotlema ainult lahendusi oma probleemidele, vaid Jumala paremat tundmist ja tema igavikulise plaani täitumist.


   Tänan, Jumal, et võime ka oma vajadusi sulle teatavaks teha ja loota su abile. Tänan, et ka möödunud päevas oli mõndagi tänuväärset...  Palun aita ka neis asjus, mis jätkuvalt raskusi valmistavad.

Loe edasi