https://eiyksnesleivast.home.blog/

Jätkan aadressil
 https://eiyksnesleivast.home.blog/

Loe edasi

Vaimulik pärand (Mt 1)

Matteuse 1

Matteuse evangeelium ja seega kogu Uus Testament algab Jeesuse esiisade loeteluga. Tavalisele eestlasele võib see olla vaid rida heebrea nimesid, mida ei oska õieti väljagi öelda, aga Matteuse evangeelium kirjutati kõigepealt juutidele. Neile oli oluline nende endi ja ka Messia Jeesuse põlvnemine Aabrahamist ja Taavetist.
Aabraham oli kõigi juutide esiisa, kelle Jumal oli lubanud teha suureks rahvaks ja õnnistuse allikaks kõigile inimestele (1Ms 12:1-3). Tema pojapoeg Jaakob sai Jumalaga võideldes nimeks Iisrael (1Ms 32:23-29) ja temalt tuli kogu rahva nimi. Taavet oli jumalakartlik kuningas, kes Iisraeli riigi ühendas ja kelle järglase kuningriigi lubas Jumal teha igaveseks (2Sm 7:8-16). Seda Taaveti järglast, võitud kuningat ehk Messiat ehk  Kristust juudid ootasid.

Jeesuse sugupuus on mainitud veel hulk teisi isikuid, kelle lood on Vanas Testamendis kirjas ja kes olid juutide identiteedi ja vaimuliku pärandi kandjad. Seal on ka Rutt ja Raahab, kes ei olnud juudid, vaid võtsid omaks nende usu.
Eks tänapäevalgi on esivanematel oma mõju sellele, kes keegi on. Mõni on muusikute suguvõsast ja ise ka muusik; mõne esivanemad on mitu põlve kristlased, mõne kodus ei räägitud Jumalast, aga ta on siiski leidnud usu. Aga mõni jätkab esivanemate traditsiooni mitte uskuda Jumalat või uskuda kuidagi teisiti.

Kui nüüd Maarja oli Pühast Vaimust lapseootel ja ingel unes Joosepit kõnetas, siis alustas ta Joosepi vaimulikust pärandist: "Joosep, Taaveti poeg..." Joosepil oli väärikas esivanem ja nüüd oli tema kord jätkata Jumala rahva ajalugu oma usutegudega.

Iga unenägu ei ole sõnum Jumalalt, aga vahel Ta räägib meiega unenägude kaudu. Igatahes Joosepile oli piisavalt selge, et tegu oli Jumala sõnumiga.

Millise vaimse/vaimuliku pärandi sina oled saanud ja millise endast jätad?

Lõpupalveks laul:
https://www.youtube.com/watch?v=zesV09UAytk

Mingi (minu) tõlge: 

Kui palverändurid me  käimas kitsal teel, 
teed näitamas kes läinud meie eel.
Saand ustavatelt indu, 
julgustanud nõtru,
meil' nende elu tunnistab, 
kui's kannab Isa arm.

Me ümber tunnistajaid vaatab terve pilv.
Et ei innustaks meid ainult võidukroon,
vaid kui need, kes läinud eespool,
jätkem neile, kes me järel,
hea näite elust Jumalaga koos….

Et ustavaks meid peaks ka järgnev põlvkond,
Me pühendumus valgustaks neil teed
Et jäljed, mis meist jäänd
usuteele viiks
Me elu inspireeriks pühadust
Et ustavaks meid peaks ka järgnev põlvkond

Loe edasi

Tarka südant (Ps 90)

(Viimsi Mokost)

Psalm 90

Psalm 90 võib jagada kolmeks osaks:

*Elu kaduvus;

*Püha Jumal, kes ei salli pattu;

*Meeleparandus ja palve 

Jumal on igavene, inimese maine elu ajutine. Mida vanemaks saame, seda lühem elu tundub.

Jumal näeb ka meie salajasi eksimusi ja eluraskused võivad panna mõtlema, et Jumal karistab. Siiski on mõni inimene rõõmsameelne vaatamata paljudele raskustele, mõni teine aga näebki Jumalat eelkõige vihasena ja elu vaevana, nagu salmides 7-11.

Vana Testament on ajast enne Jeesust, ehk oligi siis raskem Jumala armu näha? Vahel on vastandatud VT ja UT Jumalat, aga  tegelikult  on ka VTs palju näiteid Jumala armust. Jumal ei halastanud tollalgi tapaohvrite pärast, vaid seepärast, et inimesed hüüdsid Jumala poole ja palusid abi ja andestust.  Ohvrite eesmärk oli pigem näidata, et patt toob kellelegi kannatust.

Evangeelium tähendab seda, et Jumala pühaduse, karistuse ja patuvastasuse nägemisest saab minna edasi tema armu juurde: kahetseda, parandada meelt, saada andeks, saada abi ja rõõmustada.

"Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!" (12)

Palume sageli lahendusi, aga peaksime paluma tarka südant. Süda ei tähendanud juutide jaoks eelkõige tundeid, aga mitte ka ainult teadmisi, vaid ka tahet, hoiakuid...  

"Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!" (14)

Igaüks leiab ise, mis teda motiveerib hommikul üles tõusma, aga kui päeva algus on hea, on ka ülejäänud päev rõõmsam.

Psalm lõpeb palvega: "Kinnita meie kätetööd", st õnnista, et meie tööd poleks mõttetud. Eelmises salmis soovitakse näha Jumala tööd, et olla Jumalaga samal lainel.

Väljakutse: paluda tarka südant ja olla rõõmus Jumalas vaatamata eluolukordadele.

Loe edasi

Paluge ja teile antakse

(Viimsi Mokost)

Lk 5:16; 6:12; 9:18

Jumal kõnetab väga erinevates olukordades, ka ilmalike ja igapäevaste asjade kaudu, vahel ka siis, kui me ise ei ootagi. Aga nagu Jeesus käis üksildastes kohtades Isaga vestlemas nii on sageli ka kristlastele turgutuseks võimalus üksi segamatult Jumalaga olla. Seejuures võib kogemus olla  tulemuslikum, kui häälega või kirjalikult palvetada.

Luuka 11:1-13


„Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, ...." (5) 
... kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja." (8)

  Öeldakse, et kõike peaks tegema nagu Jeesusele. Selline hoiak võib ebameeldivaid ülesandeid lihtsamaks teha. Ometi võivad meie tunded head tehes olla mitmesugused, isegi kui teistele paistab välja eelkõige hea tegu. Nagu klienditeenindaja ei tohiks enda paha tuju pärast kliente hoolimatult kohelda, nii võiks iga inimene ja eriti Jumalariigi kodanik õppida teisi hästi kohtlema sõltumata enda sisemistest probleemidest. (Probleemid tuleb mõistagi ka ära lahendada)  
  Loodetavasti ei loe Jumala ees, kes näeb ka me südamesse, siiski ainult head motiivid, vaid teod ka, isegi kui motiivid või hoiak polnud alati kõige paremad. Otsus teha head kujundab iseloomu, teisalt ka hoiakud ja iseloom mõjutavad tegusid heas või halvas suunas. 
 
  "Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, 
  sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!" (9-10)

Jaakobus kirjutas: "Teil ei ole, sest te ei palu" (4:2). Vahel ongi nii lihtne: tuleb mingi asja pärast lihtsalt palvetada ja see sünnibki.

"Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (13)

Jumal annab Püha Vaimu, kui temaga koos olla. Alati ei peagi seda otse paluma. 
 

Loe edasi

Igavene pääste Jeesuse järgijatele (Hb 5)

Heebrealastele 5

 See kiri on kirjutatud heebrealastele, st juudi päritolu kristlastele ning siin selgitatakse päris palju, miks ei ole enam vaja Jumalale loomi ohverdada oma pattude eest. Enne Jeesust olid preestrid vahemeheks inimeste ja Jumala vahel, tuues seatud korra järgi ohvreid enda ja Jumala rahva pattude eest (s 1,3). Preestriteks olid ekslikud inimesed (2-3), kes said selle auväärse ameti Jumala kutsel, Jumala seatud reeglite järgi (4).

Nüüd on Jeesus Kristus Jumala seatud ülempreester (5-6). Kuigi ta on ka ise Jumal, siis ei võtnud temagi seda ametit omavoliliselt, vaid sai Jumal-Isalt. Jeesus on Jumala Poeg, aga ka kõik usklikud on Jumala (adopteeritud) lapsed. Jeesus on igavene eriline ülempreester, aga kogu Jumala rahvas on preestrid ses mõttes, et nad vahendavad Jumalat muudele inimestele (1Pt 2:9). 
Mitte ainult preestri või jutlustaja amet pole auväärne, vaid iga amet, kuhu Jumal on kellegi kutsunud. Ka toiduvalmistaja ja koristaja tööd on olulised. Ka tuntud saatejuhi saade ei saaks teoks avalikkuse eest varjule jääva saatemeeskonnata.

"Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad." (7-9)
Inimesena oli Jeesus Jumalale allaheitlik, õppis kuulekust, palvetas ning hiljem sai päästjaks kõigile, kes talle kuuletuvad. Kuigi oleme sageli hõivatud oma igapäevaelu muredega, on lõpuks kõige tähtsam palveteema pääseda vaimulikust surmast ja saada igavene elu, õppides Jumalale alistumist.
Kuidas mõista, et Jeesus õppis kannatuste kaudu? Talle kui süütule ilmselt ei olnud kannatused kuidagi karistuseks, mis vahel inimesi paneb Jumala poole pöörduma. Aga inimesena on ta kannatanud kiusatuste käes ja õppinud siiski jääma patuta (Hb 2:18, 4:15) ja Jumalale kuulekaks, isegi ristisurmani.

Edasi manitsetakse lugejaid, et nad peaks aja poolest olema õpetajad, aga vajavad veel ise kristluse algõpetust nagu beebid piima. Algõpetuse sisu täpsustab järgmise peatüki algus: Hb 6:1-2. Jumala sõna tundmises ja järgimises peaks usklikud arenema, n-ö hakkama sööma tahket toitu, et nad oskaksid heal ja kurjal vahet teha ja midagi ka teistele seletada. (5:12-14)

Loe edasi

Õndsad on Jeesuse sarnased

Matteuse 5

Õndsad on Jeesuse sarnased: õpetatavad (vaimus vaesed), kurvad kurjuse pärast, juhitavad (tasased), näljased Jumala silmis õige olemise järele, halastavad, puhtad südamelt, rahutegijad. Jeesuse sarnasus ning sool ja valgus olemine - see on kristlase identiteet ja olemus, mitte surve selline olla. Kuigi vahel eksime, on midagi sellest meis olemas, kui Jeesust järgime. 

Järgnevate salmidega (20jj) ei taha Jeesus panna meile koormat nii- ja naasugune olla, vaid need praktilised teod ja suhtumised peaks meis järk-järgult kujunema kirjeldatud kristliku olemuse mõjul. Kui 10 käsu kohta võivad paljudki öelda, et nad neid täidavad, sest pole tapnud, varastanud, abielu rikkunud, siis Jeesuse kirjeldatud kõrgemate nõudete järgijaid on üsna raske leida. Et ei vaataks kunagi himustades, peaks alati sõna, ei ütleks teisele kunagi halvasti, ei maksaks kätte, vaid käituks armastavalt ka oma vaenlastega. (See ei tähenda, et kurja ei peaks takistama, aga mitte kättemaksuks, vaid kurja vähendamiseks). 

Lõpus öeldud "olge täiuslikud" tähendab, et Jumal lõigi meid algul täiuslikeks. Seda, mis meis praegu on rikutud, tahab Jeesus aidata järk-järgult taastada.

Loe edasi

Enne võitu võib minna raskemaks

Kohtumõistjate ptk 6-7

Midjan ja Amalek vaevasid Iisraeli, hävitades alatasa nende vilja ja karja. Iisraellased kisendasid Jumala poole, aga vastuseks oli, et nad ei ole teda kuulda võtnud ja ebajumalaist hoidunud. Lõpuks siiski tuli ingel ühe Iisraeli mehe Gideoni juurde, kes salaja vilja peksis.
Ingli sõnade peale, et Issand on temaga, väljendas Gideon pahameelt: "Kui Issand on meiega, mispärast on siis see kõik meid tabanud? Ja kus on kõik tema imeteod, millest meie vanemad meile on jutustanud, öeldes: Eks ole Issand meid Egiptusest ära toonud? Aga nüüd on Issand meid maha jätnud ja Midjani kätte andnud!" (13)

Vahel on lood kehvasti ja vaatamata palvetamisele, ei paista lahendust kusagilt. Tundub, et Jumal ei kuule palveid ning on meid üldse maha jätnud. Kas pole sellises olukorras tavaline Jumalale etteheiteid teha? Eriti peaks ta ju õnnistama häid ja talle meelepäraseid ettevõtmisi ning aitama oma lapsi igasuguse kurja vastu?  Siis võivad ka julgustavad sõnad kõlada õõnsalt ja vaid osatada haava, et Jumal ei ole selles küsimuses aidanud..

Jumal ei vastanud Gideoni etteheitele, vaid saatis ta probleemi lahendama.

Siis pöördus Issand tema poole ja ütles: "Mine selles oma jõus ja päästa Iisrael Midjani käest! Tõesti, ma läkitan sind!" 
Aga Gideon vastas temale: "Oh Issand, millega mina Iisraeli päästan? Vaata, minu tuhatkond on kõige nõrgem Manasses ja mina olen noorim oma isa peres." 
 Siis ütles Issand temale: "Et mina olen sinuga, siis sa lööd midjanlased maha nagu üheainsa mehe." 
 Aga Gideon vastas: "Kui ma olen nüüd sinu silmis armu leidnud, siis tee mulle üks tunnustäht, et sina oled see, kes minuga räägib!" (14-17)

Gideon ei pidanud end kuigi sobivaks, aga Jumal nägi temas potentsiaali. Ta oli vestlust alustanud julgustusega ja andis nüüd ka küsitud tunnustähe. 

Esimene ülesanne oli ebajumala Baali altar maha kiskuda, ehitada altar Jahvele ja seal ohverdada. Gideon kartis seda teiste nähes teha ja tegi öösel. Inimesed küll tahtsid teda pärast selle eest surmata, aga võtsid kuulda Gideoni isa nõu: las Baal ise riidleb Gideoniga, kui ta jumal on. 

Siis kogunesid jälle midjanlased ja amalekid Iisraeli vastu. Gideon kutsus Püha Vaimu õhutusel Iisraeli väehulgad kokku, siis aga küsis uuesti ja lausa kaks korda Jumalalt kinnitust, kas too ikka annab neile vaenlaste üle võidu. Inimlike jõududega olnukski raske võita ning Jumal vastas kannatlikult ka neile kinnituse soovidele. 

Algul oli Jumal Gideonile öelnud: "Mine selles oma jõus ja päästa Iisrael Midjani käest!" (6:14) aga nüüd, kui Gideon on sõjaväe kokku kutsunud ja kinnitaust saanud, juhatas Jumal teda suurema hulga mehi koju tagasi saatma (7:2jj). Mõned väidavad, et kummardades vee joomine oli kuidagi seotud allikate kummardamisega, mistõttu polnud need mehed nii jagamatult Jahvele pühendunud ja seepärast saadeti ära. Teisalt, peost vee lakkumiseks olevat olnud vaja relvad käest panna, mis sõjaväelasele ei kõlba ja seega polnud nemad inimliku mõõdupuu järgi kõige sobivamad sõdurid. Igal juhul muutus võit järgijäänud 300 mehega inimlikult veel võimatumaks, aga teades Gideoni kartlikkust, pakkus Jumal juba ise veel ühe kinnitava märgi välja (7:10jj).

Jumal andis kõhklevale Gideonile võimatu ülesande, aga julgustas sealjuures palju. Ta tahtis selgelt näidata, et võit ei tulnud iisraellaste oma jõuga, vaid Jumalalt. Ja võit tuli. Kuigi Jumal läkitab, tuleb teha temaga koostööd. Oma jõust ei piisa, et võita ebajumalaid, patte ja mitmesuguseid muid väljakutseid.

Loe edasi

Valitud Jumala sõpradeks

Johannese 15:9-17

“Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.  Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin." (12-14)

Jeesus sai oma armastuse Jumal-Isalt ning andis edasi oma jüngritele. Tundub ehk veider, et ta seostab armastuse käskude pidamisega, teisalt võtabki ta oma käsud kokku käsuga armastada. Jeesusele oli eeskujuks tema ja Taevaisa vaheline armastus, meile on järgimiseks Jeesuse eeskuju. Ta andis meie eest oma elu, mitte ainult ristisurmas, vaid ka ringi käies ja õpetades Jumala teedest, tervendades, andestades, lootust andes ja jüngreid enda töö jätkajaks kasvatades..

"Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt." (15)

Enne Jeesust, Vana Testamendi ajal oli Jumala ja ta rahva suhetes olulisel kohal Jumala käskude-seaduste pidamine. See oli rohkem isanda ja orja või sulase suhe. Siiski ka tol ajal oli Jumalale tema konkreetne kuulda võtmine olulisem kui ohvrirituaalid. (1Sm15:22) Jeesuses tuli Jumal meile lähemale, elades inimesena inimeste hulgas. Ta jagas meiega sõbra kombel head, mis tal oli. Sõbrad ju jagavad. Teisalt sõbrad ka kuulavad ja võtavad üksteise nõu kuulda. Selles mõttes ehk polegi nii veider, et Jeesuse sõber olemiseks tuleb ta käske, õpetust järgida. Sõprus tähendab ka, et on mingid ühised huvid, tegevused, väärtused. Ka sel juhul pole nii raske teist kuulda võtta.

Meil on erinevaid kogemusi inimestest sõpradega, mõned head, mõned ehk halvad. Kas ja kuidas mõjutavad need kogemused mu usaldust Jeesuse kui sõbra vastu? Kuidas need mõjutavad mu enda sõber-olemist?

"Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel." (16)

Meil on vabadus valida õpetajaid ja ka jumalaid, kellesse uskuda. Ometi ka Jumal valib ja kutsub inimesi. Jeesuse järgijatena võime öelda, et tema on meid valinud ja kujundamas, et kannaksime vilja, mis on igavikulise väärtusega. Isegi kui vahel me ei näe parajasti hästi endi juures neid vilju, on siiski julgustav teada, et Jumal on meid valinud. Usuelu ja selle viljad ei ole meie endi ponnistus, vaid koostöö Jumalaga. Ta on kutsunud meid lootusega, et kanname head vilja.
Ta lubab ka meie palveid kuulda võtta, 'Jeesuse nimel' - s.t kui tema tahtmisega kooskõlas palume.

Jeesus, tänan, et oled meid valinud ja tahad, et kannaksime head vilja! Palun anna andeks, kui me pole sind alati kuulda võtnud ja kui me pole piisavalt armastanud! Palun aita meid järjest paremini järgida su eeskuju!

Loe edasi

Jumal ilmutab end raskustes (1Ms 26)

(mõtteid ühelt koguduse koosviibimiselt)

1.Moosese 26:1-25

   "Aga maal oli nälg... Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin! Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile." (1-3)


   Jumal ilmutas ennast Iisakile siis, kui maal oli nälg. Iisakil oli ilmselt plaan minna Egiptusesse, lootes sealt kergemini leiba saada. Aga Jumalal oli plaan teda õnnistada, kui ta jääb usuga sinna, kus ta on. Jumal ilmutab ennast pigem siis, kui meil on 'nälg' - kui on mingi raskus või probleem või häda või ka nälg Jumala järele. Siis oleme ehk ka avatumad ja tunneme rohkem vajadust teda kuulata? Kui tundub, nagu Jumal igapäevaelus ei ilmutaks end piisavalt, kas võib loota, et hädaolukorras ta siiski ilmutab?


   Jumal oli ustav ja pidas Aabrahamile antud tõotust, õnnistades ja hoides Iisakit. Isegi kui Iisak, kartes oma elu pärast, kordas oma isa viga ja valetas, et ta naine on ta õde, ei karistanud Jumal teda. Siiski laskis ta vale ilmsiks tulla ja manitses Iisakit vilistide kuninga suu läbi (8-10). Vilistid olid moraalsemad, kui Iisak oli kartnud. Mittekristlased võivad vahel osutuda moraalsemaks kui kristlased. On ju neilgi südametunnistus ja tervet mõistust.

    Õnnistamine tähendas, et mida Iisak tegi, see läks korda - ta külvas ja saak oli sajakordne (12). Tema rikkaks saamist on huvitavalt kirjeldatud: "Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks." (13) Ilmselt tundus loo kirjutajale, et 'läks rikkaks' ei kirjelda olukorda piisavalt. Siiski ei tulnud õnnistus käed rüpes istudes, Iisak pidi kõigepealt külvama, et vili saaks kasvada. Nii saab Jumal õnnistada neid, kes ikka midagi teevad.

    Vilistid ajasid kadedusest Iisaki isa Aabrahami kaevatud kaevud kinni. Iisak kaevas need kaevud uuesti lahti ja kui ühe ja teise pärast oli vilistidega tüli, siis kaevas ta järgmise. Vett oli ju elamiseks tarvis. Samamoodi on meil elamiseks tarvis Jumalat. Mitmesugused asjaolud, tegevused, inimesed võivad takistada meie ühendust Jumalaga. Siis on meie kaev nagu mulda täis aetud ja vajab lahti kaevamist. Mis on see muld mu elus ja kus kohtades on mul vaja uuesti kaevata, et Jumala elustava veeni jõuda? 

   Kui Iisak oli jäänud paigale, külvanud ja saanud rikkaliku saagi ning kui ta oli uuesti kaevanud kaevud, mille vilistid kinni olid ajanud, siis ilmselt oli tema usk Jumalasse kasvanud (22). Jumal ilmutas end talle jälle ja julgustas teda. Nüüd ehitas Iisak altari, et Jumalat kummardada. Enne seda pole kirjutatud, et ta oleks altari ehitanud. See võis olla tema esimene tõsisem Jumala kummardamine. Iisaki usk oli kasvanud elades igapäevaelu Jumala näidatud kohas, koos kõigi selle väljakutsetega. 

   Jumal, kõige loodu Valitseja, tänan, et sa tahad meid õnnistada! Palun aita meil kuulata su juhtimist ja teha oma osa, et kasvada su tundmises ja usaldamises! 

Loe edasi

Jumalat tuleb mõista vaimselt

1Kr1-3
   
    Korintlastel oli igasugust vaimulikku õnnistust, tarkust, armuande, aga nad vaidlesid, milline jutlustaja on parem. Seda nimetas Paulus lihalikuks ja lapsikuks käitumiseks. (Ptk 1; 3:1-4) Igalt õpetajalt on midagi õppida ja keegi neist pole täiuslik. Mõni võib rohkem meeldida või kõnetada, aga teisedki on vajalikud.
   Kui erinevate uskumustega kristlased üksteist valeõpetajateks kuulutavad, kellel on siis õigus? Kuskil ilmselt on piir, mis on õige ja mis vale, aga maises elus on kõigi tunnetus piiratud. Seepärast ei tohiks teistsuguseid kristlasi kergekäeliselt eksinuiks kuulutada, vaid pigem õppida neilt, mis neil head on. Keskmes peaks olema Kristuse isik, mitte tema austamisviiside detailid.
   Nii kuulutas Paulus eelkõige ristilöödud Kristusest, kelle Jumal surnuist üles äratas, et kuulajate usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.
  Jumala tarkus ei vasta mõnikord inimeste ootustele, aga see ei tähenda, nagu me poleks võimelised seda üldse mõistma, sest ka mõistus on meile antud Jumala mõistmiseks. Siiski, ainult inimlikust tarkusest ei piisa, Jumala saladuste tunnetamiseks on vaja ka Püha Vaimu ilmutust.

    "Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1:26-29)

    Kes on inimeste silmis vägevad, targad, edukad, kuulsad ei pruugi Jumalat tunda. Jumal võtab lõpuks vastu hoopis need, kes oma nõrkustes ja ebatäiuslikkuses toetuvad Temale ja õpivad Teda tundma.
   
   Jeesus Kristus, kõige loodu valitseja, kes elasid inimesena, lasksid end meie pärast risti lüüa ja tõusid surnuist üles, palun aita meil tunda sind järjest paremini oma igapäevastes väljakutsetes! Taevaisa, aita meil olla avatud, et Püha Vaim meile jätkuvalt ilmutaks sinu saladusi ja sinu head tahet ja aitaks seda täita!

Loe edasi